Inimõigused heaoluriigi ja neoliberaalse üleilmastumise vahel
November, 2017Kujutagem ette, et kõik maailma varandus kuulub ühele mehele. Nimetagem seda meest Kroisoseks, vanast pärimusest tuttava kuninga järgi, keda Herodotos iseloomustas kui „nii uskumatult rikast“, et ta „pidas ennast kõige õnnelikumaks surelikuks“. Oma ligimestest mõõtmatult kõrgemal asuv moodne Kroisos on ühtlasi ka suuremeelne kuningas. Ta ei taha, et tema rahvas nälgiks, ja seda mitte ainult seepärast, et teatud hulka inimesi vajab ta oma globaalsete valduste eest hoolitsemiseks. Kroisos nõuab, et kõigil oleks kaitsev turvavõrk, millest allapoole langeda poleks võimalik. Tema heatahtliku, ent absoluutse ülemvõimu all ei pea keegi kannatama puudust. Tervishoid, toit, joogivesi, isegi puhkused – Kroisos võimaldab seda kõigile.[1]
Võrreldes maailmaga, milles me tänapäeval elame, kus paljudel inimestel selliseid elutingimusi pole, kujutab Kroisose pakutu endast teatud sorti utoopiat. Paljud usuvad, et just sellist korda nägi ette inimõiguste ülddeklaratsioon (1948), ja tänaseks on saanud sellest meie eneste nägemus, arvestades rahvusvaheliste inimõigusliikumiste tõusu viimasel poolel sajandil. Eriti vastab see tõele nüüd, kui see liikumine on hilinemisega hakanud keskenduma majanduslikele ja sotsiaalsetele õigustele, mida deklaratsioon algselt meile lubas. Selles utoopias pole enam vastandust nende vahel, kellel on ja kellel pole. Ka kõige vaesematel on piisavalt. Aga nad on hiiglasliku kuristiku põhjas, kaugelt madalamal nendest, kellel on rohkem.
Me elame üha enam Kroisose maailmas. Üliväike hulk rikkaid jätab oma jõukusega ülejäänud maailma kaugele maha ja mõned riigid on suundumas absoluutse ebavõrdsuse poole, isegi kui globaalne pilt on mitmekülgsem. Tänapäeval on iseenesestmõistetav, et iga valgustatud režiim austab põhilisi kodanikuõigusi, kuigi võitlus nende saavutamise eest ei lakka kunagi. Kroisos ei vihka ainult vaesust, vaid ka repressioone. Ta ei nõustuks kunagi politseiriigiga, ta väriseb õudusest sõja- ja okupatsioonikuritegude ees ja läheb pahameelest põlema, kui mainitakse sõna „piinamine“. Ja kuigi ta on püramiidi tipu ainukene asukas, leiab ta siiski, et puuduse all kannatamine selle jalamil oleks skandaal. Kroisose heldus on seega sama pretsedenditu kui tema rikkus. Kuidas võiks keegi alahinnata seda, mida tal on pakkuda?
Paljud meie esivanemad oleksid nõudnud rohkemat. Inimõiguste ülddeklaratsioon ei nõua otseselt materiaalset võrdsust, näiteks lae seadmist varanduslikule lõhele rikaste ja vaeste vahel; sellest ei räägi ka need režiimid ja ühiskondlikud liikumised, mis võtavad deklaratsiooni oma orientiiriks, nii nagu ei mõtle sellele küsimusele Kroisoski. Inimõigused tagavad staatuse võrdsuse, aga mitte distributiivset võrdsust. Mitte miski inimõiguste reeglistikus ei takista Kroisose absoluutse ülemvõimuga maailma tegelikkuseks saamast, tingimusel et see maailm pakub inimestele piisaval hulgal eluhüvesid.
Iseenesest võttes tundub Kroisose miinimumhüvede „põrand“ sügavalt vigasena, isegi ebamoraalsena, kui sellega käib kaasas suurim ebavõrdsus, mida ajaloos tuntud. See ongi meie mõtteeksperimendi eesmärk: inimõigused, isegi perfektselt rakendatud inimõigused võivad eksisteerida ühes ja samas maailmas ebavõrdsuse ja isegi radikaalse ebavõrdsusega. Olgugi seda praktiliselt keeruline ette kujutada, ei ole dramaatilise materiaalse ebavõrdsuse ja põhiliste eluhüvede garanteerimise vahel mingit vastuolu. Küsimus on selles, kas me peaksime jätkama Kroisose maailma idealiseerimist ajal, mil meie maailm tema omaga aina sarnasemaks muutub.
Alates üürikesest jakobiinlikust riigist kuni 20. sajandi keskpaiga heaoluriigini selle Põhja-Atlandi, Ladina-Ameerika ja postkoloniaalsetes versioonides, sundis inimõiguste ülddeklaratsiooniga kaasas käinud poliitökonoomia riike pühenduma uuele ühiskondliku elu vormile. See oli poliitika, mis võitles minimaalse elukvaliteedi tagamise eest varasemast laiemale privilegeeritud kodanike rühmale ning samal ajal garanteeris nende hulgas ka teatud sotsioökonoomilise võrdsuse. Kapitalistlikke riike motiveeris sedavõrd entusiastlikult rahvuslikule heaolule pühenduma suures majandussurutises kogetud viletsus, Teise maailmasõja solidaarsus ning kommunismioht. Ida-Euroopa kommunistlikud riigid ehitasid üles omad heaoluriigid ning sageli samuti sotsialistliku kallakuga postkoloniaalsed riigid üritasid tulutult nendega sammu pidada. Kuigi sooline allutatus ja kohutav rassism ruineerisid selle unistuse, oli tegemist materiaalselt kõige võrdsema poliitökonoomiaga, mida moodne aeg näinud on. Hiljuti lahkunud filosoof Derek Parfit on väitnud, et kõige parem oleks järjestada oma prioriteedid nii, et ehitada kõigepealt minimaalne kaitsev turvavõrk ning seejärel institutsionaliseerida ebavõrdsuse ülempiir. Teoorias ei välista ühest alustamine hiljem teiseni jõudmist. Aga heaoluriikide ajastu õppetund on just nimelt see, et võitlus miinimumkaitse ja võrdsema seisundi eest peab käima üheskoos, kui tahta mõlemat saavutada, isegi kui kahe eesmärgi samal ajal taotlemine toob kaasa oma raskusi.[2]
Heaoluideaal ei tähendanud kunagi kõigest nõrgemate kaitsmist. See mõistis hukka 19. sajandi kapitalismi libertaarsed lähtekohad ja pooldas riigi õigust sekkuda üldise hüve kaitseks, tehtagu seda siis kapitalismi reformimise või kommunistliku revolutsiooni, kristliku demokraatia või ilmaliku sotsialismi nimel. Üheksateistkümnendalt sajandilt pärandiks saadud ebavõrdsuse mahendamine ja vähendamine (kuigi mitte kunagi elimineerimine) oli konsensus, mis avaldus kõigis poliitikavaldkondades, alates konkurentsiõigusest kuni maksupoliitikani, rääkimata riigi pidevast sekkumist tootmisse või tootmisvahendite omandisse. Võimalik, et just kuna inimõigused kujutasid endast tagasihoidlikku esimest sammu piisava kaitse pakkumise poole ja mitte suurt, lõplikku lootust materiaalsele võrdsusele, lükati need 1940ndatel hea elu formuleerimisel sageli kõrvale, neid ignoreeriti või käsitleti teatava hirmuga. Lõppude lõpuks oli ju juttu õigustest kasutatud peamiselt riigi rolli piiramiseks, mitte laiendamiseks. Leidus küll neid, kes ülddeklaratsiooni ajastul kutsusid üles kõnelema ka „sotsiaalsetest õigustest“. Aga see üleskutse omandas tähenduse samal ajal toimunud kodanikuprivileegide suurejoonelise ümberdefineerimise kontekstis, mida tehti niihästi piisava heaolumiinimumi kui ka võrdsuse nimel. Isegi Franklin Roosevelt, kes Uue Kursi ambitsioonide hääbudes oma võrdlemisi libertaarsel kodumaal käis välja idee „teisest õigustedeklaratsioonist“, rõhutas oma kõige lennukamas retoorikas mitte ainult tavainimese vajaduste rahuldamist, vaid ka teatavat materiaalse võrdsuse miinimumi „vähestele kuuluvate eriprivileegide“ kaotamise teel.
Kuigi paljud kindlasti lootsid, et need ideaalid levivad üle kogu maailma, korraldati heaolu ikkagi rahvusriigi, mitte rahvusvahelisel tasandil – terava kontrastina nii meie päevil domineeriva poliitökonoomia kui ka inimõiguste režiimiga. Kõikjal maailmas oli heaolu niihästi rahvuslik lubadus kui ka rahvuslik saavutus. Inimõiguste ülddeklaratsioon on muidugi rahvusvaheline nii oma päritolult kui vormilt, ent samas siiski ka mall rahvusriikidele, „ühine suunis kõigile rahvastele ja riikidele“. Heaolu on jäänud aga rahvusriigi asjaks alates selle sünnist kahe maailmasõja vahelise kriisi ajal. Poliitökonoomia juhtimine tõusis 1940ndatel riigist kõrgemale ainult selleks, et vältida katastroofe, kui üksikriigid ei suuda täita oma kohustust rahvamajanduse korraldamisel, mitte selleks, et tekitada üleilmset turvavõrku, rääkimata üleilmsele ebavõrdsusele lae seadmisest. Algne suhe ülddeklaratsiooni ja poliitilise ökonoomia vahel seisnes seega miinimumgarantiides, mille poole rahvusliku heaolu eksperimendid pidid püüdlema. ÜRO õiguste deklaratsioon eksisteeris kõrvuti ambitsioonikama, egalitaarsema projektiga, mida selles dokumendis ei mainitud.
Püüdlust võidelda ühtaegu viletsuse vastu ja võrdsuse eest saatis vaid osaline edu, olgu selle mõõduks reformide ulatus või nende maailma elanike hulk, kes nende vilju nautida said. Mõned lootsid küll, et heaolu oleks võimalik ka globaliseerida, nii et kehtestataks üle maailma samasugune kaitstuse põrand ja ebavõrdsuse lagi, mille mõned rahvad olid juba oma riigis saavutanud. Kõige nähtavam katse oli arengumaade ettepanek luua „uus rahvusvaheline majanduskord“ (New Economic World Order, NIEO), mis taotleks otseselt ülemaailmset võrdsust, ning sel ettepanekul oli oma kuulsusehetk, kui 1973. aasta naftakriis tekitas hirmu, et arenenud maad peavad hakkama kõikide toorainete eest maksma hingehinda. Selle asemel aga võidutses turufundamentalismi „reaalne uus rahvusvaheline majanduskord“. Heaoluühiskondades tajuti kriisi, arvati, et nii nende vastased kui ka nende eneste edu on neid õõnestanud, ning võimule valiti (või, nagu Ladina-Ameerikas, võimu haarasid ise) poliitikud, kelle eesmärgiks oli hävitada ideoloogiline konsensus rahvusliku heaolu ümber. NIEO pärandiks on asjaolu, et praegu on võimatu ette kujutada tagasipöördumist maailma, kus globaalne materiaalne ebaõiglus oleks eetiliselt ebaoluline. Muus suhtes aga lootused purunesid ning teostus neoliberalismi unelm hoopis teistsugusest globaalsest turust.
Pärast 1970ndaid hakkas reaalne maailm üha rohkem meenutama Kroi-sose maailma, tema unistustest said meie unistused. Niivõrd kui utoopia õiglusest säilis, oli see globaalne, aga minimaalne, võimaldades vaid kõige hullemate riiklike kuritegude hukkamõistmist. Mis puudutas eluhüvede jaotamist, siis unistus piisavast kaitstusest säilis, aga taotlused materiaalset ebavõrdsust poliitikate abil ohjeldada kadusid. Staatuse võrdsus sai olulise süsti, mis aitas üle saada heaoluriigi tendentslikkusest ja välistamisest soo ning rassi põhjal. Näiteks naiste õigustest said inimõigused ning mitmesugused allutamisviisid sattusid kriitika alla. Aga materiaalne hierarhia leidis kinnistamist ja tugevdamist.
Milline ka poleks olnud inimõiguste potentsiaal teoorias, praktikas kohanesid need selle uue atmosfääriga. Esiteks, inimõiguste idee kulges poliitilise ökonoomia transformatsiooni sabas, omandades uue, globaalse vaateviisi. Pealegi ei rõhutanud aktivistid enam riikide võimet taotleda ning hallata rahvuslikku heaolu, vaid indiviidide õigust olla kaitstud kahju eest ning elada kõigest rudimentaarse valitsemise all, mis kaitseks neid katastroofide ja viletsuse eest. Majandussfäärist kadus sotsiaalse võrdsuse ideaal. Saades vastutasuks kosmopoliitilisuse ning hoolimata mõningasest esmasest ebakindlusest, otsustas uus inimõiguste liikumine haakida ennast lahti sõjajärgsest egalitarismist nii teoorias kui ka praktikas.
Hoolimata ilmsest vastuväitest, et ülddeklaratsioon – nii nagu meie helde Kroisoski – pakub garanteeritult kaitset vaba turu kõige hullemate hädade vastu, on inimõiguste ja neoliberalismi vaheline lähedane kronoloogiline side intrigeeriv. Kas on võimalik, et inimõiguste retoorika tõus moraalseks lingua franca’ks juhtus täiesti sõltumatult turufundamentalismi võidust või vähemalt heaoluühiskondade langusest? Sellele küsimusele vastamiseks peame leidma kesktee, millest ühele poole jäävad need, kelle meelest väide, et inimõigused põlistavad turufundamentalismi, on täiesti absurdne, ja teisele poole need marksistid, kelle jaoks inimõigused pole midagi enamat kui vaba turu apoloogia. Vandenõuteooriad, mis näevad inimõigustes globaalsete poliitökonoomiliste muutuste kavalaid kaassüüdlasi, ei ole veenvad, aga see ei tee inimõiguste lihtsaid luhtumisi ja võimetust materiaalse ebaõigluse korvamisel kuidagi vähem skandaalseks.
Inimõiguste ja turufundamentalismi korrelatsiooni tõeline probleem ei seisne selles, et esimesed teist toetaksid, vaid et nad jäävad teoorias ambitsioonituks ja praktikas ebaefektiivseks turufundamentalismi edu ees. Neoliberalism on muutnud maailma, samas kui inimõigused ei ole neoliberalismi kuidagi ohustanud. Inimõiguste traagika seisneb selles, et need on haaranud globaalse kujutluse, kuid pole saavutanud suurt midagi märkimisväärset, üksnes napsinud neo-liberaalse hiiglase kandu, ilma et too sellepärast oma teed karvavõrdki oleks muutnud. Seda sellepärast, et inimõigustel pole materiaalse ebavõrdsuse kohta midagi öelda. Inimõiguste põhiline häda pole mitte selles, nagu nad hävitaksid nimelt neidsamu ümberjaotavaid turvavõrke, mida tegelikult peaksid võimaldama, ega isegi mitte selles, et nad jõutavad „katastroofikapitalismi“. Liigagi paljudes kohtades pole neid turvavõrke kunagi olnudki. Ja globaalne kapitalism pole sugugi ainus ega isegi põhiline riigivõimu kuritarvituste allikas. Ei saa salata, et pärast 1970ndaid, peamiselt tänu turumajanduse omaksvõtule Hiinas, on rohkem inimesi jõudnud välja äärmisest vaesusest ning seega üle elementaarse ellujäämisläve kui kunagi varem maailma ajaloos.
Tegelikku probleemi näitlikustab just nimelt Kroisose näide. Just madalad ambitsioonid, aga ka suutmatus neid realiseerida, on teinud inimõigustest turufundamentalismi kaaslase, nii et nende mõlema kõrgaeg langes kokku. Inimõiguste ja turufundamentalismi seos on möödalastud seos. Just seetõttu, et inimõiguste revolutsioon keskendus nii jõuliselt riigivõimu kuritarvitustele ning pühendus oma kõige ambitsioonikamal kujul piisava hoolekandevõrgu garanteerimisele, ei suutnud ta vastata ega isegi õieti tähele panna seda, kuidas neoliberalism hävitas kõik ebavõrdsuse piirangud. Inimõigused on saanud neoliberaalse ajastu moraalseks signatuuriks, sest ei nõua muud kui neoliberalismi inimlikumaks muutmist. Meie maailm meenutab üha rohkem Kroisose oma.
Kõik see ei tähenda, et inimõigusaktivism oleks tähtsusetu, nii nagu haamrile ei heida varju tema nimetamine kasutuks seal, kus on tarvis mõnda teist tööriista. Nende riikide ja kogukondade stigmatiseerimine, kus ei kaitsta põhiväärtusi, on vaieldamatult oluline panus – kui selline tegevus ei ole selektiivne ning kattevarjuks suurvõimude poliitikale. Sotsiaalsete õiguste tõus viimase kahekümne viie aasta jooksul on kahtlemata tähelepanuväärne, isegi kui paljud nende eestkõnelejad ja kõige võimsamad riigid (eesotsas Ameerika Ühendriikidega, kes on järjekindlalt tõrjunud majanduslikke ja sotsiaalseid õigusi kui rahvusvahelise süsteemi põhimõtteid) peavad tähtsamaks mõista hukka poliitilist vägivalda ja repressioone. Ent isegi siis, kui sotsiaalsetele õigustele rohkem tähelepanu osutataks, puudutaksid need ikkagi toimetuleku piiri ja mitte seda, kui võimsalt rikkad teiste kohal kõrguvad.
Kroisos mõistab seda ja see on üks põhjus, miks tema ülemvõim jääb kindlaks, sest elementaarsetele inimvajadustele keskendujad töötaksid ikka tema võimu all. Paistab, et praegune inimõigusliikumine aitab tahes-tahtmata Kroisosel oma plaane teostada. Sellele võiks vastata, et materiaalse võrdsuse probleemile tähelepanu juhtimine ja selle lahendamise organiseerimine on teiste ülesanne: ühe liikumise kohus ei peaks olema teistsuguse liikumise ülesehitamine. Ent inimõiguste fenomeni ajaline kokkulangevus sotsialismi surmaga on ajalooline fakt, mis tuleb välja öelda. Ja neil aktivistidel ja juristidel, kes on pärinud tänapäeva maailma idealismiressursid, peaks olema natuke häbi, et nad on saavutanud oma edu ainult keset materiaalse võrdsuse püüdlustest jäänud varemeid. Inimõiguste liikumine riskib niisiis paista isegi Kroisose liitlasena – ta on õitsenud Kroisose võimu kindlustumise ajal –, kui ta just ei astu avalikult Kroisose vastu või ei tee vähemalt koostööd nendega, kes avalikult tema vastu mässavad. Kui inimõiguslased keskenduksid täna rohkem näiteks sotsiaalsetele õigustele, eriti tööõiguste kaitsele, mis kunagi toimisid kollektiivse võimustamise mehhanismina, siis võiks see materiaalset olukorda oluliselt mõjutada.
On selgem kui kunagi varem, et riikides, mida kimbutab kasvav ebavõrdsus ja materiaalne stagnatsioon, plahvatab egalitaarse surve puudumisel populistlik viha. Samamoodi ajendab püsiv globaalne ebavõrdsus migratsiooni, võimendab põgenikekriise ja muudab viletsuse struktuursest probleemist nähtavaks vaatemänguks. Inimõiguslaste vastus neile probleemidele on olnud oma tugevustele rõhumine ja materiaalse ebavõrdsuse tagajärgede hukkamõistmine ainult juhul, kui see viib poliitilise katastroofini. Aga kui inimõiguste liikumine ei löö lahku oma rahulikust kaaslusest neoliberalismiga, siis hakkab ta üha rohkem meenutama rahustit, mis lepib igavesti korduva kurjusega sellele otse vastu astumata. Populism on kõigest üks näide dünaamikast, milles ignoreeritakse haigust ja mõistetakse hukka sümptomid.
Kas mingit teist laadi inimõiguste õigus või liikumine suudaks korrigeerida oma kooseksistentsi materiaalse ebavõrdsuse kriisiga? On põhjust kahelda, kas isegi radikaalne muutumine seda võimaldaks. Kindel see, et inimõigused on olnud moraalselt tähtsad ja isegi ajalooliselt edukad võitluses poliitiliste repressioonide ja vägivalla vastu ja võib-olla isegi majanduslike ja sotsiaalsete õiguste eest. Ent millal ka ebavõrdsust ei oleks piiratud, pole see mitte kunagi toimunud neil individualistlikel ja sageli riiki vastustavatel alustel, mis inimõiguste liikumisel on ühised oma turufundamentalistliku Doppelgänger’iga. Ja mis puudutab majandusliku õigluse nimel mobiliseerumist, siis pole inimõiguslaste põhilised tööriistad – avalikustamine ja info levitamine, et häbimärgistada riiklikke repressioone ja sõjakatastroofe – lihtsalt sel otstarbel kasutatavad. Osalt just seepärast, et inimõiguste liikumine ei ole selle väljakutse kõrgusel, ei saagi ta esitada turufundamentalismile tõsist alternatiivi, ammugi mitte kujutada endast tõsist ohtu. Herodotose „Ajaloos“ suutis filosoof Solon Kroisost häbistades teda ainult pisut ohjeldada. Kroisose kukutamiseks oli vaja Pärsia armeed. On tõsi, et nii kohalik kui ka globaalne majanduslik õiglus nõuab turgude ümberkujundamist või vähemalt varade rikastelt ümberjagamist teistele – protsesse, mida süüdlaste sildistamine ja häbistamine küll vaevalt kunagi saavutavad, isegi kui seda toetavad juriidilise aktivismi uued vormid.
Mitte et neoliberalism oleks riigist täiesti loobunud – kaugel sellest –, aga riik, mille neoliberalism on ellu kutsunud, erineb kardinaalselt sellisest riigist, mis on jakobiinide ajast peale inimeste kujutluses kõrgunud, äratades rahva päästjana esinedes pühendumust ja eneseohverdust. Nagu neoliberalism, nii sõltuvad ka inimõiguste liikumised riigist. Aga isegi kui nad on võidelnud majanduslike ja sotsiaalsete õiguste eest, ei ole nad teinud midagi selleks, et ehitada üles riigi võimekust neid õigusi saavutada, ega sütitanud tahet selles suunas tegutseda. Heaoluriigi alternatiivses traditsioonis, mis hõlmas nii turvavõrgu kui ka võrdsuse eesmärke, on jakobiinidest alates olnud selliseks võrdsustavaks jõuks just nimelt tugev, sekkumisvõimeline riik, mida rahastavad kõrged maksud ja mis suudab rahvast mobiliseerida. Võrdsust ei ole kunagi saavutatud valitsemist stigmatiseerides, vaid selle suhtes entusiasmi, isegi pühendumust äratades. Enne uue rahvusvahelise majanduskorra hääbumist oli liikumine globaalse võrdsuse nimel valitsuspõhine, mitte valitsusteväline, see tahtis ehitada uusi, mitte üksnes häbimärgistada olemasolevaid institutsioone. Globaalne heaolu nõuaks samasugust emotsionaalset pühendumust valitsemisvõimekuse ülesehitamisele, mis kannaks riikliku heaolu institutsioonid ülemaailmsele areenile. Kroisosel nagu inimõiguslastelgi on õigus, et riik riigi haaval edasiliikumine on võimatu, kui ei peeta silmas kogu maailma. Paraku ei ole kumbki neist võtnud oma normatiivseks eesmärgiks ümberjaotavat võrdsust.
Ent lisaks arglikule suhtumisele programmilisse mõtlemisse ja riigivõimu leidub ka sügavam põhjus, miks inimõiguste liikumisel arvatavasti ei õnnestu katkestada oma sõbrasuhet neoliberalismiga lihtsalt võrdsusele keskendudes. Häirival kombel ei saa olla kokkusattumus, et kahekümnenda sajandi keskpaik, mil maailmas valitses suhteline materiaalne võrdsus, oli ühtlasi totalitaarsete režiimide ja Külma sõja ajastu, mille hind kogu maailma jaoks oli kohutavalt kõrge. Rahvuslikud heaoluühiskonnad ehitasid sotsiaalkaitse „põranda“ ja ebavõrdsuse lae ainult silmitsi hirmutavate sisemiste ja väliste ähvardustega, nagu jõulised ja hästi organiseerunud ametiühinguliikumised ning kommunismioht, olgugi et seda puhuti ebaproportsionaalselt suureks. Vastuseks neile ohtudele seisnesid muutused, kui kasutada Pierre Rosanvalloni väljendit, „hirmust ajendatud reformismis“. Valitsused laienesid, et tagada materiaalne võrdsus, sest riiki nähti vähem hirmuäratavana kui ohtusid, mida ainult riik suutnuks eemale hoida. Seevastu inimõiguste liikumine on oma kõige inspireerivamatel hetkedel stigmatiseerinud valitsuste repressioone ja vägivalda, ent pole kunagi suutnud pakkuda toimivat asendust hirmutundele, mis nõudis kaitset ja ümberjaotamist nendele, kelle kahekümnenda sajandi õudused olid ellu jätnud.[3]
Kui unistusel heaolust on kunagi lootust naasta ideaalide maailmast, kuhu see praegu on pagendatud, siis tuleb seda kaitsta ja edendada mitte ainult kui programmi, vaid kui liikumist. Aga see ei näe siis välja nagu meie tänane inimõiguste liikumine, mis tõusis esile sedamööda, kuidas meie maailm muutus sarnasemaks Kroisose omaga. Eelkõige peab selline liikumine võtma ette valitsemisküsimuse nii kohalikul kui ka globaalsel tasandil ning mitte piirduma ainult kriitikaga. See peab olema piisavalt hirmutav, et ärgitada sotsiaalseid kokkuleppeid, mida heaoluriigid viisid läbi materiaalse õigluse nimel, maksmata seejuures kahekümnenda sajandi konfliktide kohutavat hinda. Inimõiguste ajastu on kaasanud rohkem inimesi, eriti naisi, rahvusliku sotsiaalse õigluse raamesse ning igasugune uus programm ja liikumine peab neid saavutusi kaitsma ja laiendama. Lõpuks peab see liikumine olema mastaabilt ülemaailmne. Moraalsel tasandil peaksid maailma rikkad tahtma pääseda kitsast samastumisest kaasinimestega ainult sellisel juhul, kui nende elu satub ohtu mastaapses ümberasumises, vaesuses ja vägivallas. Tänaseni on globaalset heaolustruktuuri üksnes ette kujutatud, aga mitte institutsionaliseeritud. Meie töö pole seega lihtsate killast. Vastupidi, see on uskumatult hirmuäratav.
Ent pole põhjust arvata, nagu sõltuks materiaalne võrdsus paratamatult kas teatud gruppide välistamisest või vägivallast, justkui rahvusvahelise õigluse ambitsioonikas programm peaks jääma üksnes unistuseks. Terve põlvkond on õppinud, et inimõigused on asendamatu kaitsevall õuduste ja ebaõigluse vastu, ja keegi ei peaks nende tähtsust pisendama. Aga on aeg uuesti teadvustada vanemat ja suuremat valikut sotsialismi ja barbaarsuse vahel ning tõsta see ülemaailmseks projektiks, mida see on harva olnud, kuid milleks see peab saama. Kroisose maailm, kus põhiõigused ja -vajadused on rahuldatud, samal ajal kui ebavõrdsus jätkub või isegi kasvab, ei ole mitte ainult jätkuvalt ebamoraalne. Iga päevaga saab selgemaks, et selle tulemuseks on ebastabiilsus ja hukk.
Inimõigused said meie kõrgeimateks ideaalideks samal ajal, kui materiaalne ebavõrdsus muutus endeemiliseks ja süvenes. See oli ühtaegu südametunnistuse läbimurre ja kohutav tagasilöök. Inimõigused tekkisid kõrgeima moraalsusena ebavõrdses maailmas, neoliberalismi tingimustes, mida inimõiguslased võisid üritada humaniseerida, kuid ainult leidmaks end lõpuks kaassüüdlasteks tembeldatuina. Niisugust partnerlust ei peaks inimõiguslased soovima, isegi kui nad leiavad, et nende ülesanne pole seista võrdsuse eest. Veelgi olulisem, nende publik ei peaks uskuma, et inimõigused kujutavad endast põhilist või lausa ainukest võtit, mis avab inimkonna tuleviku. Inimõigused muutuvad taas kaitsmisväärseks siis, kui inimkond päästab ennast oma madalate ambitsioonide küüsist. Kui see juhtub, siis kohaliku ja globaalse heaolu nimel saavad turvavõrgust ja võrdsusest taas võimsad liitlased, niihästi meie moraalses elus kui ka poliitilistes ettevõtmistes.
Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud A. V.
Human Rights between the Welfare State and Neoliberal Globalization.
[1] Herodotos, Historia, 1. rmt.
[2] D. Parfit, Equality or Priority. Rmt-s: The Ideal of Equality. Toim. M. Clayton, A. Williams. London, 2000.
[3] P. Rosanvallon, The Society of Equals. Tlk A. Goldhammer. Cambridge (MA), 2013, lk 174.
