Harjutus

ENE MIHKELSON (21.X.1944 – 20.IX.2017)

Mina seda kirjutavat „keegit“ enese sees ei tunne. Kui ta alustab, ei tea ta kunagi, mida ta täpselt tahab. (Koma täpsuseni näiteks! Ta ei tea seda ja selles mitteteadmises oleme nende „endaks“ nimetatutega tasa. Ühel teadvustamise astmel. Ehk.)

Öeldu on juba ilukõne. Hiljem tõmban ma selle maha.

Aga ühte ennast arvan ma siiski teadvat. Ma küsin ja otsin vastuseid isegi unes. Ja kui keegi omakorda minult küsib, millega sisustan tööst (kirjutamisest) vaba aega, ei oska ma vastata.

Sest vaba aega mul ometi on. Kogu aeg on vaba aeg. Ärkvel olles, unes, küsides või kirjutades.

Kuidas ma lõõgastun? Nii lõõgastungi.

Ma ei koo, ei kujunda aeda, mistahes hobid roogiti koolides välja. Ja eks ma koostanud herbaariumi, püüdnud liblikaid, joonistanud maastikku vajaduse ja mitte iseendast lähtuva huvi pärast. Aga kui juba pidin tegema, siis olin põhjalik.

Õitsevate kirssidega oli küll see lugu, et õiget päeva ei märkinud kohe üles – see vaevas kaua –, kirjutasin loodusloo vihikusse pluss-miinus daatumi, kuigi märkasin õitsemist möödaminnes, asja eest, teist taga, õitsemisvalgus jäi silma üleskirjutamist nõudva reeglita.

Kõik muu oli natuke sunnitöö moodi, kohustus. Hinde peale märgatud-tehtud-meelde jäetud asi.

Eksida ei tohtinud. Eksimine tõi halva hinde. Halb hinne võis lõppeda koolist tagasivõtuga. Keskmine hinne oli paras. See lubas jääda.

Ja kui keegi ei tahtnud keskmisega leppida, oli ta tahtmatult põhjalik. Ma olin põhjalik.

Seegi ilukõne vajab mahatõmbamist. Niisugust last pole olemas. Aeg-ajalt ma ju naersin ka. Hobune oli oma auväärsuses naljakas. Tööhobusel oli ratsutamiseks liiga lai selg. Meie sörk oli ettevaatlik. Hobune oli sõber. Miks seda välja näidata ei tohtinud, ma ei saanudki teada. Siis. Hiljem küll. Kolhoosi antud hobune oli pärit minu talust. Olime kogemata kokku juhtunud, kui tuttav talumees kartuleid muldas.

„Minu talu“ oli võõras mõiste. Ma ei teadnud, kus see asub või mida see tähendab. Sõnakombinatsiooniks jäi see surmani. Mis pole veel käes, kuid vaevalt suudaksin ka siis endast välja kaevata sobivad tunded. Ma ei olnud seda kelleltki võtnud ja keegi ei olnud mulle seda andnud. Kuskil oli see olemas, aga kus?

Midagi päris oma polnud kellelgi. Võrdsus miskipärast kohutas. Ainult nimede erinevus toimis. Hiljem lugesin, et nime võib asendada ka number.

Nime ja numbrita ollakse eikeegi. Õhk ja aeg on numbrita. Liblikavõrku igatahes ei püüa. Paberile joonistad koha.

Male oli tol ajal moes. (Kõrvaline märkus!) Vahva oli nuppe ruudult ruudule tõsta, igal nupul olid omad võimised, käigud erinesid. Tekkisid kombinatsioonid.

Male oli võimalus ära minna, aga mina olin mängupartneriks veel väikene. See-eest võisin teiste mängu jälgida. See polnud kohustus.

Ma kustutan ka selle lõigu, sest kirjeldus on umbmäärane. Põnevus on jäänud siit välja.

Hiljem?

Hiljem oli nõnda, et mind lubati veel sandimaks peksta, kui kõik kirja panen, mida olen näinud ja märganud. Äraandmine ja pealekaebamine võis kellegi jaoks olla kohustus, tapmine võis olla kohustus, aga et minu jaoks ei olnud, kirjeldasin oluseise.

Reetmise eest võis kinni minna, kuid sellest kirjutamise eest võis peksa saada. Riigikorrad olid vahetunud. See, mis enne oli kohustuslikult riigitruu, tuli teise korra ajal maha salata.

Riigis oli asi. Riik kehtestas reeglid.

Vahepeal oli palju tapmisi ja nummerdatud inimesi. Mina oma numbrit (faktiliselt) ei tea, aga küllap oli seegi kuskil kirjas. Nagu „minu hobune“, „minu talu“, Siberis koht, kuhu mind viia. Jäin kogemata Eestisse. Eestil numbrit ei olnud.

Nummerdamisest kõik see algas.

Imelik oli ehk see, et tapjad olid au sees ja tapetud ei pärinud hauakohtagi. Lihtsalt kasvasid metsa sisse ja metsaga ühte.

Mina ka, kui aeg kätte jõuab.

Seda lõiku pole vaja maha tõmmata.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi