Veebruari lugemissoovitused

Ei saa me ilma Trumbita, aga pühadenädalavahetusel sattusid Vikerkaare toimetajate hommikukohvilauale ka lood psühholoogia poliitikast, aina lähenevast antropotseensest maailmalõpust ning sellest, miks ratsionaalse jutuga inimeste meelt muuta ei saa.

Marek:

Ma ei ole kunagi suurema huviga vaadanud Ameerika poliitilisi naljasaateid, ent praeguses poliitilises olukorras on need muutunud tõeliselt vaimukaks, mis kinnitab muidugi vana tõsiasja, et stabiiline poliitika ja hea huumor on pöördvõrdelises seoses. Kuid jah, John Oliveri “Last Week Tonight”, Trevor Noah’ “The Daily Show” ja Seth Meyersi “Late Night” on kõik pakkunud viimastel nädalatel meeleolukaid hetki.

Kes aga vajab endiselt analüütilisemat lähenemist Trumpi fenomenile, neile võib soovitada sisukat intervjuud Timothy Snyderiga Süddeutsche Zeitung’i ingliskeelses väljaandes ja Elizabeth Drew’ põhjalikku artiklit viimases The New York Review of Books’is. (Jah, loodan, et need jäävad nüüd mõneks ajaks minu viimasteks lugemissoovitusteks Trumpi kohta.)

Elizabeth Kolbert pakub The New Yorker’is hea ülevaate uuematest uurimustest ajuteadustes, mis heidavad valgust küsimusele, miks me kaldume kinni jääma oma seisukohtadesse ja miks faktid meile enamasti korda ei lähe. Kuid miks peab ikkagi oma mõtteid korrastama ja teadmisi omandama, sellest räägib talle omase kütkestavusega Marju Lepajõe hiljutises lugejaintervjuus veebiväljaandele Kirik ja Teoloogia.

Märt:

Aasta eest andis filosoof Tamsin Shaw NYRB-s provokatiivse ülevaate “Psühholoogid võtavad võimust”. See paljastab nüüdisaegse hingeteaduse tumedamat poolt, nagu näiteks psühholoogide kaasalöömine piinamistehnikate väljatöötamisel. Kuid psühholoogid saavad sarjata ka vana filosoofilise patu eest, milleks on olevast olemapidava ehk inimloomuse kohta käivatest faktidest väärtuste tuletamine. Shaw heidab psühholoogidele ette ka teatavate väärtuste, näiteks koostöö ja konfliktituse reflekteerimatut eeldamist ja eelistamist.

Shaw’ kriitika tabab õpitud abituse sündroomi avastajat Martin Seligmani, kellele koos Bruce Jesseni ja James Mitchelliga omistatakse roll sõjakuritegudele kaasaaitamises. Inimkalduvustest normide tuletamise eest aga nahutatakse “moraalivundamentide” kontseptsiooni autorit Jonathan Haidti, nagu ka kõlbelise progressi eestkõnelejat Steven Pinkerit.

Shaw võtab oma rahulolematuse kokku sõnadega: “Ükski psühholoog pole veel välja arendanud meetodit, mis asendaks kõlbelist refleksiooni ja arutlemist, meie enda intuitsiooni ja printsiipide kasutamist, nende üksteisega kõrvutamist ning parimal viisil otsustamist. See jääb meile kõikidele möödapääsmatuks tööks, mida ei saa delegeerida kõrgematele võimudele ega asendada käsiraamatutega. Inimese tekitatud kannatused nõuavad meilt endiselt mitte üksnes “käitumistehnoloogiaid”, vaid ka tõelist moraalset arusaamist. Seda me hiljutistest raamatutest, mis pretendeerivad psühholoogia kõrgemale tarkusele, kohe kindlasti ei leia.”

Süüpinki sattunud andsid NYRB veergudel kohe ka ühe vastulöögi teise järel, kuid nagu selles ajakirjas ikka, jäi viimane sõna teema ülesvõtjale. Shaw’ kritiseeritud raamatutega tutvumata on raske hinnata, kui tõsimeelne on neis päriselt psühholoogide pretensioon olla kõlbluse alal inimkonnale teenäitajad ja filosoofilise arusaamise asendajad. Nagu teaduses tavaline, võis see ju ka olla lihtsalt turundustrikk, millega oma sissevaadete tähtsust suuremaks puhuda.

Jonathan Haidti teooria inimese kuuest moraalivundamendist on käimasoleva paremrevolutsiooni kontekstis igatahes tõesti palju tähelepanu äratanud – Haidt nimelt leiab, et USA kaheparteisüsteemile omane poliitiline jaotus liberaalideks ja konservatiivideks taandub kuuele “moraalivundamendile”. Liberaale iseloomustavat teatav “pühaduse defitsiit” (lojaalsuse, autoriteedi ja kehalise puutumatuse alavääristamine) ja keskendumine üksnes hoolele, ausameelsusele ja vabadusele. Filosoof John Holbo on Crooked Timberi blogis juba nii mõnelgi korral osutanud selle kütkestava teooria nõrkustele ja vasturääkivustele. Kui liberaalid alahindaksid tõesti lojaalsust, siis oleks Haidti mure liberaalse poliitkorrektsuse (“sallimatu sallivuse”) pärast ju täiesti ülearune. Ja liberaalide vastuseisus macho-hoiakutele avaldub just nimelt kehalise puutumatuse tähtsustamine, mis Haidti järgi peaks olema iseloomulik pigem konservatiividele.

Selle kohta, millised õudsed võimalused on avanenud või võivad avaneda käitumispsühholoogia kohtumisel suurte andmehulkadega, on päris viimasel ajal sageli kirjutatud seoses Briti firmadega SCL ja Cambridge Analytica. Need ettevõtted, mis modelleerivad Facebooki eelistuste põhjal isiksusetüüpe, ennustavad inimeste käitumist ja kujundavad seda uudistevoogude ja reklaami suunamisega, olevat nimelt Brexiti ja Trumpi võidu taga. Vaata selle kohta Hannes Grasseggeri ja Mikael Krogeruse pikka lugu “Andmed, mis keerasid maailma pea peale” ning äsjast Carole Cadwalladri samateemalist artiklit “Observeris”

Niisiis jälle ei saanud me Trumpi mainimata. Tehnoajakirjanik Farhad Manjoo kirjutabki New York Timesis, kuidas ta püüdis internetis surfates nädal otsa vältida Donald Trumpiga seotud uudiseid.  See polnud kahjuks võimalik. Trumpist on tänu uutele meediumidele saanud kõigi aegade kõige kuulsam inimene maailmas. Talle ühes kuus osaks saav ajakirjanduslik tähelepanu maksaks reklaamirahadesse ümber arvestatuna üle 700 miljoni dollari – rohkem kui järgmisel 1000 maailmakuulsusel kokku.

Aro:

Antropotseeni, ajastust kus maakera põhiliseks geoloogiliseks kujundajaks on inimtegevus, on Vikerkaargi põhjalikult käsitlenud. Äsjailmunud London Review of Booksis annab Benjamin Kunkel põhjaliku ülevaate viimaste aastate antropotseenianalüüsidest. Eks ikka ole hea meelde tuletada, lipuheiskamiste ja kiluvõileibade kõrvale, et meie ümber on toimumas säärane eluslooduse väljasuremine, millist pole planeet Maa 250 miljonit aastat näinud. Nagu Kunkel kokku võtab: “inimkonna kollektiivne tegevus nõrutab tsivilisatsiooni ökoloogilist alust”.

Aga vastutus antropotseeni kahjude eest ei jaotu inimkonnas ühtlaselt. Kunkel tsiteerib oma arvustuses Andreas Malmi, kes kirjutab, et “inimkonna vaesem 45% vastutab 7% süsihappegaasi emissioonide eest, samas kui rikkaim 7% toodab 50% CO2-st.” Õieti peaks nimetama antropotseeni kapitalotseeniks. Arvestades, et NSVLi mudel ei osutunud kuidagi Lääne omast säästvamaks, pole kliimamuutuste ja ökoloogilist degradatsiooni siiski võimalik analüüsida ilma mõistmata, kuidas kapitalism annab hinnalipikud iPhone’idele ja kinnisvarale, eeldades samas, et loodusressurside kulutamise ja fossiilkütuste põletamisest tekkiva keskkonnakahju eest arvet kunagi ei esitata. “Kaasaegse inimkonna mineviku ja tuleviku ökoloogilise trajektoori küsimust ei ole võimalik intelligentselt esitada mingil muul moel kui küsimusena kapitalismist,” lõpetab Kunkel.

Mida aga teha kui tarbimismasinat peaks tagasi tõmbama, aga miljardid maakera elanikud tahaksid elada nii hästi nagu ameeriklased või vähemalt nagu eestlased? Marc Levinson tuletab aeon.co-s meelde, et möödunud sajandi kolme kuldset aastakümmet, kus majandus kasvas ligi 5% aastas, ei näe Läänemaailm ilmselt enam kunagi. Sellist produktiivsuse kasvu, nagu maainimeste linna kolimine toona kaasa tõi, ei ole võimalik korrata. Nii et rahulikuma eluga peame ilmselt harjuma kõik – tasub meelde tuletada iga kord kui mõni analüütik heidab meelt meie “stagneeruva” 2% majanduskasvu üle. See ei ole erand, see on norm.

Veel ebavõrdsusest: Ühest huvitavamas USA uutest poliitikaväljaannetest kirjutas Zach Wehrwein sotsiaalteaduslikest eneseabiõpikutest, mis õpetavad kuidas oma käitumisharjumusi muutes jõuda eduni. Ilmselt on igalühel meist mõni selline öökapi peal.

Wehrweini kriitika seisneb selles, et kuigi individuaalsed isikuomadused, nagu näiteks jonn (grit), võivad küll seletada mingi osa ühe või teise härrasmehe edust, on suurem osa meie tulevikust määratud meist endist sõltumatute tegurite poolt, nagu päritolu, majanduslikud võimalused, toetavate institutsioonide olemasolu ja lõpuks lihtsalt õnn. Pealegi, nõudlus populaarse sotsiaalteaduse järgi mitte ainult ei pimesta meid struktuursete probleemide suhtes, vaid ka tõmbab sotsiaalteadlaste endi intellektuaalset taset allapoole. Kui “see üks veider trikk lahendab kõik su probleemid” tüüpi analüüsid annavad autoritele feimi, sulli ja TED-kõnesid, kaob ka motivatsioon komplekssemate, ent tõelähedasemate uurimuste vastu.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi