Noppeid digihumanitaariast II

Aro Velmet

Kes tahab rääkida digihumanitaariast, peab rääkima kriisist. Humanitaarse mõtlemise kriisi üle on mõtteid vahetatud juba vähemalt 1990ndatest saadik, kui distants postmodernse teaduse ja postmodernse pläma vahel osutus piisavalt väikeseks, et lasta huumorimeelega reaalteadlastel kirjanduskriitikuid lihtlabaselt trollida. 2000ndatel lisandus intellektuaalsele kriisile majanduskriis. Ühelt poolt liiguvad ülikoolid (nagu ka kõik ülejäänud sektorid) tunnitasulise ja minimaalsete sotsiaalsete garantiidega töömudeli suunas; teisalt oli ajal, kui isegi majandust ja ärijuhtimist õppinud tudengid naljalt tööd ei leidnud, keeruline seletada, miks peaks keegi ajalugu või kirjandust tudeerima. Tulemuseks on olukord, kus USA ülikoolid koolitavad aastas välja (näiteks) kaks korda rohkem ajaloodoktoreid kui on neile täisajaga akadeemilisi töökohti. Probleem ei ole mitte selles, et teadlased oleks kehvad või tööd oleks vähe, lihtsalt ajalootudengeid on vähem ja neid koolitavad reeglina needsamad doktorandid või siis tunnitasulised lektorid, kellel tervisekindlustust ei ole ja kes teadust ei tee.

Kriisikontekst tõstatab küsimuse: mis on digihumanitaarias nii erilist, et ajal kui kõik ülejäänud humanitaarvaldkonnad tõmbavad püksirihma kokku, on see eriala pretsedenditult kasvamas? Veebiajakirjast LA Review of Books möödunud aastal alguse saanud arutelus jõuti põhimõtteliselt kahe lahkneva vastuseni. LARBi provokatiivne artikkel väitis, et digitaalhumanitaaria pole midagi rohkemat kui neoliberalismi tööriist, mille atraktiivsus põhineb ühelt poolt Ränioru kultuurilise kapitali ärakasutamisel ning asjaolul, et paljude digitaalhumanitaaride tööriistadega saab teha vaid kummaliselt depolitiseeritud, kriitikavaba teadust. Artikli autorid rõhutasid, et digitaalhumanitaaria jätkas Virginia ülikoolis juurdunud uurimisprogrammi, mis vältis tekstiinterpretatsiooni ning keskendus selle asemel näiteks entsüklopeediliste kommenteeritud väljaannete koostamisele, mis üritasid võimalikult ulatusliku arhiivibaasi kokkukogumise abil ühe või teise meistriteose autori “tegelikku tahet” tuvastada. Paljud digihumanitaaria meetodid, nagu näiteks tekstianalüüsile vastanduv “kauglugemine” (distant reading), põhinevat samamoodi entsüklopeedilisusel, võimalikult suure ja esindusliku tekstikorpuse akumuleerimisel, selle töötlemisel kasutatavad kriitilised meetodid jäävad praktilises teadustöös pigem tahaplaanile. Piltlikult öeldes süüdistavad LARBi artikli autorid digihumanitaare selles, et nad keskenduvad liigselt Märdi postituses demonstreeritud toredatele graafikutele, milliseid võib tänu Google’i tohutule arvutusvõimsusele joonistada ilmselt miljoneid. Samas ei mõtiskle nad kaugeltki piisavalt sellest, kuidas luua hüpoteese millega natuuri ja kultuuri esinemissageduse muutumist Vene kirjanduses kriitiliselt seletatakse. Seetõttu jätvat digihumanitaaria varju küsimused soost, rassist, ekspluateerimisest ja muust sellisest, millega võimukriitiline akadeemia just nimelt tegelema peaks.

Võimukriitiline tegevus 16. sajandil

Võimukriitiline tegevus 16. sajandil

Isegi digihumanitaaria tulisemad pooldajad on tunnistanud, et mingi seos valdkonna ja laiemate ühiskondlike muutuste vahel eksisteerib. Matthew Kirschenbaum väidab et “digihumanitaaria” kui selline on taktikaline termin, mis mitte ei kirjelda selgete printsiipide ja suunaga uurimisprogrammi vaid töötab katusterminina, mille abil väga erinevate meetodite ja tööriistadega tegelevad inimesed fondidest ja teadusagentuuridest raha saavad ning teadusprorektoritele oma eksistentsi põhjendavad. Siin on mõistagi Ränioru karvane käsi selgesti nähtaval; on selge, et asjadel mida tehakse arvutitega, on tänapäeval suurem prestiiž ning humanitaaralade dekaanid tunnetavad vajadust oma valdkonda “relevantseks teha” samavõrd kui õppejõud. Samas rõhutab Kirschenbaum, et digihumanitaaria kontseptsiooni taktikaline kasutamine tähendab ka seda, et selle nime all (sõna otses mõttes, Twitteris #digitalhumanities) on loonud võrgustikke ja karjääre teadlased, kelle tööd on keeruline ETIS-es 1.1-punnidega kvantifitseerida. Ehk siis: digihumanitaaria kui silt on sageli töötanud ka olemasolevate võimusuhete vastu ja aidanud marginaliseeritud teadlastel leida oma kohta päikese all. Kui see ei ole kriitiline praktika, mis ta siis on?

Siit siis teine seletus digihumanitaaria populaarsusele: see mitte ei taastooda korporatiivse ülikooli maailmavaadet, vaid kasutab selle tööriistasid, et ajada oma, täiesti põhjendatud, kriitilist ja huvitavat asja. Digihumanitaaria ainus patt seisvat selles, et see “teeb liigagi nähtavaks need räpased mutrid, mis teaduslikku masinavärki käitavad”. Me elame ajal, kui teadus on muutunud üha rohkem grandipõhiseks, ning grandid toetavad pigem infrastruktuuri soetamist, teadusrühmade koostamist ja overheadi, mitte üksiku ajaloolase või kirjandusteadlase arhiivikülastusi ja üürimakseid. Digihumanitaarid on kõigest õppinud selle reaalteadustest imporditud mudeliga toime tulema ja teevad sealjuures veel häbitult head teadust.

Ajakiri "Signs" visualiseerib feministliku mõtte arengut nelja aastakümnendi jooksul digitaalse tsitaadivõrgustiku abil: http://signsat40.signsjournal.org/cocitation/interactive/

Ajakiri “Signs” visualiseerib feministliku mõtte arengut nelja aastakümnendi jooksul digitaalse tsitaadivõrgustiku abil: http://signsat40.signsjournal.org/cocitation/interactive/

Just nimelt: Paljud kriitikud juhtisid tähelepanu et LARBi autorite süüdistused digihumanitaaride liigses (akadeemilises ja poliitilises) konservatiivsuses põhinesid valikulisel tsiteerimisel. Suurem osa digihumanitaaridest tegeleb aga projektidega, mis põhinevad vabal ligipääsul (open access). Nad pigem loovad ise oma tarkvara või modifitseerivad loominguliselt olemasolevat tehnikat, mitte ei kasuta kriitikavabalt Google’i või Apple’i pakettlahendusi. Nad kasutavad meetodeid, mille juured asuvad sagedamini arhiivinduses, raamatuajaloos (book history) või raamatukoguteaduses, mitte Räniorus. Nende töö tulemusel päästetakse, süstematiseeritakse ja analüüsitakse sageli ürikuid ja faile, mis just nimelt korporatiivse andmetöötluse maailmas igavesti kaduma jääksid. Panna digihumanitaariale süüks, et see on tänapäeva ülikoolisüsteemis ellu suutnud jääda… sel on natuke koolikiusamise maik man. Kes on aga huvitatud (võimu)kriitilisest teadusest, võiks digihumanitaarias näha pigem liitlast kui vaenlast.

Milline neist argumentidest veenvaim tundub, on mõistagi lugeja otsustada. Mulle küll tundub, et kellel on probleem neoliberalismiga, võiks kottida neoliberaale; ning kes ei ole rahul ülikoolide rahastusmudelitega, võiks sõna võtta nende mudelite vastu. Seal on tööpõld suur ja lai. Digihumanitaare on igasuguseid, aga lugeda neid kõiki kollaborantideks tundub olevat strateegia, kus keskkaallane, kelle rusikas Rocky peale ei hakka, läheb klohmib igaks juhuks küla nohiku läbi, et ennast siis paremini tunda. See on ülikoolides tuttav lähenemine, mis kirjeldab ka näiteks tendentsi vinguda liiga valjusti oma õigusi nõudvate tudengite üle – kui ülikoolihierarhia tipus asuvad tegelased tunnevad oma võimu ohustatuna, siis ongi neil võib-olla liiga palju privileege; või on probleem süsteemis laiemalt.

Finants- ja kaubandusteemalised metafoorid tunduvad seostuvat põhiliselt asjade, liikumise ja loomadega. http://mappingmetaphor.arts.gla.ac.uk/

Finants- ja kaubandusteemalised metafoorid tunduvad seostuvat põhiliselt asjade, liikumise ja loomadega.
http://mappingmetaphor.arts.gla.ac.uk/

Või siis tuleks valida täpsemaid sihtmärke ja kritiseerida konkreetseid uurimisprogramme. Kindlasti on ka digihumanitaarias projekte, mis on tolmunud, läbireflekteerimata ja intellektuaalselt liiga halastavad. Samamoodi on neid ka analooghumanitaarias. Valdkond tervikuna on aga kaugeltki liiga noor, et hinnata selle struktuurset kallet tervikuna. Kui aga miski takistab meil üle võtmast ainult digihumanitaaria parimaid praktikaid, siis tasub taas kord ilmselt vaadata peeglisse, enne kui valdkonda ennast süüdistama hakata…

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi