Sooideoloogia ajaloost ehk katoliikliku internatsionaali kohtumine eesti rahvuslusega

ARO VELMET

Mis on „sooideoloogia“?

Tänavu mais andis EKRE aseesimees Martin Helme Eesti Päevalehele intervjuu, kus nimetas 27-aastat ajakirjanikku Laura Mallenet „osaks iibeprobleemist“. See hinnang oli aga vaid „kirss tordil“. Intervjuu keskmes oli naistevastast vägivalda ohjeldav Istanbuli konventsioon, mille Eesti 2014. aastal allkirjastas ning mille ratifitseerimist praegu ette valmistatakse. Helme väitis, et konventsioon on kantud „radikaalfeministlikust ideoloogiast“, mida üritatakse „lasteaedadesse ja koolidesse“ suruda. Selle eesmärgiks olevat „juurida välja kombed, traditsioonid ja tavad“ ning suruda peale ebaloomulikke soorolle, millega on juba Lääne-Euroopas liiga kaugele mindud.[1]

Kui Helme iibeteemaline kommentaar mõisteti meedias laialdaselt hukka, siis Istanbuli konventsioon sai tuld mujaltki. Meedias kajastati elavalt Läti justiitsministri Dzintars Rasnačsi vastuseisu konventsioonile, mis tema sõnul avavat tagaukse „homoliitudele ja äärmuslikule feminismile“.[2] Postimees tegi konventsioonist päevaintervjuu pealkirjaga „Kas Istanbuli konventsioon kärbib sõnavabadust?“.[3] Samas vaimus rünnati võrdõiguslikkusküsimusi laiemalt. Õpetajate Leht avaldas pedagoogi ja kirikutegelase Ramo Peneri artikli, milles kirjeldati Euroopas levivat gender mainstreaming’i-nimelist ideoloogiat, mis olevat suunatud laste ja noorukite arengu vääramisele, üritades neis kooli ja sotsiaalmeedia abil kujundada „väärastunud hingeseisundit ning väärtusteadvust, mille kohaselt võib bioloogiline naine olla sotsiokultuuriliselt mees ja ka vastupidi“.[4] Postimehes kritiseeris Maarja Vaino „sooneutraalsust“ kui „sotsiaalset eksperimenti“, mis mõjub kui „kauge kaja aegadest, mille kordumisele ei taha mõeldagi“.[5]

Kõige kummalisem oli nende rünnakute juures asjaolu, et Helme jt kritiseeritud vägivallavastased ja egalitaarsed normid pole Eesti kultuuriruumis mingid ennenägematud radikaalsed fenomenid, vaid põhiseaduse §12 alusel kaitstud põhimõtted. „Sooline võrdõiguslikkus“ on õppekavadesse ühemõtteliselt sisse kirjutatud juba 2010. aastast saadik. „Kombeid, traditsioone ja tavasid“ Istanbuli konventsioon välja juurida ei käsi, küll aga ütleb konventsiooni artikkel 12, et osalevad riigid kohustuvad propageerima käitumisviise, mis vähendavad „naiste alavääristamisele ning naiste ja meeste stereotüüpsetele rollidele“ tuginevaid tavasid.[6] Selles punktis ei ole midagi, mis oleks vastuolus põhiseaduse ja võrdse kohtlemise seaduse vaimuga. Viimati mainitud seadus, muide, võeti vastu aastal 2004. Kaksteist aastat tagasi.

Istanbuli konventsiooniga kaasnenud kära peegeldab laiemat, üleeuroopalist trendi. Lühikese aja jooksul on paremradikaalsed ja konservatiivsed jõud hakanud nägema soolise võrdõiguslikkusega seotud küsimusi, alates koduvägivallaga võitlemisest kuni transsooliste õigusteni, osana suuremast sõjast traditsiooniliste soorollide vastu, mis ohustab kogu ühiskonna alustalasid. „Sooideoloogia pealetungist“, mis veel kümne aasta eest seostus vaid teatud konservatiivkristlikele ja paremradikaalsetele aktivistidele omase kõnepruugiga, räägivad nüüd peavoolu konservatiivid, olgu tegu Nicolas Sarkozy juhitud prantsuse paremtsentristidega, Ungari Fidesziga või Poola valitsuspartei Õiguse ja Õiglusega.

Riigist riiki on „sooideoloogia“ kriitika võrdlemisi sarnane: sooideoloogias nähakse Euroopa Liidu ja ÜRO egiidi all ellu viidavat globaalset „antropoloogilist revolutsiooni“, mille eesmärgiks on traditsiooniliste ja loomupäraste soorollide hävitamine ning inimolemuse põhimõtteline ja sunniviisiline ümberkujundamine. Selle arusaama kohaselt ei ole viimaste aastakümnete naiste õigusi, soolist võrdõiguslikkust ja seksuaalset orientatsiooni puudutavad arengud olnud mitte eraldiseisvad debatid, vaid omavahel ühendatud katsed „inimsuhete, rahva, rahvuse ning ühiskonna“ radikaalseks muutmiseks. Sooideoloogia alla lahterdatakse terve hulk debatte, alates semantilistest (kas on viisakas rääkida „esimeestest“ ja „esinaistest“ või hoopis „eesistujatest“?) ja lõpetades pedagoogiliste (millist seksuaalharidust tuleks põhikoolis õpetada?), meditsiinilis-eetiliste (kas abort peaks olema lubatud?) ning juriidilistega (kas ja kuidas tuleks reguleerida samasooliste kooselu?). Põhiline väärväide olevat arusaam soo sotsiaalsest konstruktsioonist – siit ka termin „sooideoloogia“ ehk gender ideology, mis viitab ingliskeelsele eristusele terminite sex ja gender vahel.[7] Sooideoloogiat nähakse totalitaarse ja kosmopoliitilise projektina, mida juhib eksiteele sattunud või suisa otseselt pahatahtlik eliit.

Niisugune eshatoloogiline nägemus on aidanud võimendada varasemalt võrdlemisi viisakaid debatte elu ja surma peale löödavateks lahinguteks. Kooseluseadus, Istanbuli konventsioon, Rootsi soo-neutraalsed lasteaiad ja vestlussaadete naistepõud on andnud põhjust paljudeks poleemilisteks arvamusartikliteks (ka siinkirjutaja sulest, kes – full disclosure – ühemõtteliselt võrdõiguslikkust toetab). Paraku on selles väitluspalavikus unustatud küsida, miks on „sooideoloogiast“ üldse saanud sedavõrd kiiresti ja ootamatult Eestit lõhestav probleem.

Sooideoloogia tõus poliitiliste debattide keskmesse on rahvusvaheline nähtus, mis Eestis on võtnud omanäolise ja ootamatult radikaalse vormi, andes eesti paremradikaalidele kätte suuna, mida veel kümne-viieteist aasta eest oleks olnud raske ette näha. Suuresti vastutab selle pöörde eest 2011. aastal asutatud Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK), mille juhid Varro Vooglaid ja Markus Järvi on sooideoloogia kriitikat teinud juba 2005. aastast saadik. Neile on aidanud kaasa üleeuroopaline sooideoloogia-vastane liikumine, mida juhivad katoliiklikud aktivistid, kes lähtuvad oma strateegias Johannes Paulus II ja kardinal Ratzingeri (hilisema paavst Benedictus XVI) mõttetööst. Ent ka üleeuroopalises plaanis on SAPTK üsna erinäoline.[8] Kui konservatiivsed liikumised Euroopas jäävad suures osas siiski peavoolu katoliikluse raamidesse, tunnistades II Vatikani kirikukogu põhimõtteid ja liberaalset demokraatiat, siis SAPTK-i juured on Brasiiliast pärit liikumises Traditsioon, Perekond ja Eraomand (TFP), mis vastukaaluks moodsa ühiskonna dekadentsile väärtustab 15. sajandi reformatsioonieelseid monarhistlikke ja rangelt kiriklikke väärtusi. Loomulikult on Eesti parem-radikaalidel intellektuaalseid eeskujusid mujalgi, alates USA kultuurisõdalastest ja lõpetades kohalike mõtlejatega. Sooküsimuse käsitlemisel viivad teemavalikud, argumendid ja sümboolika aga otseselt kaasaegse katoliikluse omapärasemate esindajateni. Seletamaks, miks see nii on läinud, tuleb vaadelda katoliiklust üheskoos Eesti paremradikaalse antikommunismi ning Euroopa Liidu vastasuse ajalooga.

Sooideoloogia Vatikanist Brasiiliani

Kaasaegse katoliikluse ajalugu jaotub üldjoontes kaheks perioodiks, mille vahejooneks on Teise maailmasõjaga alanud ning II Vatikani kirikukoguga lõppenud kaks aastakümmet. Kui autoritaarsed režiimid olid end maailmasõja lõpuks diskrediteerinud, viis see Euroopas üldiselt kristliku poliitika pehmenemise ja demokratiseerumiseni. Sõjaeelsed katoliiklased olid kippunud pigem vastanduma demokraatlikele režiimidele ning toetama monarhiste ja radikaalparempoolseid – Prantsuse vabariigi ligi sajandipikkune vastasseis katoliku kirikuga on ilmselt kõige tuntum näide, ent üha rohkem on hakatud meenutama ka Vatikani toetust Francisco Franco diktatuurile Hispaanias ja Benito Mussolinile fašistlikus Itaalias.[9]

Sõjajärgne Vatikan oli aga võtmetegelane Euroopa kristlik-demokraatlike režiimide ülesehitamisel, inimõigustediskursuse populariseerimisel ning distantseerus II Vatikani kirikukoguga (1962–1965) otsustavalt autoritaarsetest režiimidest.[10] Poliitilise leebumisega käis kaasas ka sotsiaalne: Vatikan rõhutas senisest enam koguduste osalemist kiriku tegevuses, andis loa viia läbi jumalateenistusi kohalikus keeles ja kaasajastas üldisemalt kiriklikke traditsioone. See oli hetk, mil kirik tunnistas meeste ja naiste võrdsust ning mil Paavstliku Rasedusvastaste Vahendite Alase Komisjoni 1966. aastal välja antud lõppraportis tõdeti, et kunstlike kontratseptiivide kasutamine ei ole patt ning vastutustundlik soojätkamine on kooskõlas kristlike väärtustega. Sooküsimuse asemel oli neil aastail katoliikliku establishment’i keskseks probleemiks hoopis sidemete tihendamine kogudusega – inimeste „südame ja mõistuse võitmine“ – ning sel määral kui sooküsimused üldse esile kerkisid, võis oodata pigem kiriku hoiakute lähenemist ilmaliku maailma omadele.

See olukord aga ei kestnud kaua. Juba 1968. aastal andis paavst Paulus VI välja entsüklika „Humanae Vitae“, milles kinnitas loomuseadusest lähtuvat kohustust seostada seksuaalakt soojätkamise eesmärgiga. Lükates tagasi 1966. aasta paavstliku komisjoni järeldused, keelas kirik kategooriliselt abordi, steriliseerimise ja kõik tehislikud kontratseptiivid. Entsüklika tekitas kiriku sees palju konflikte, ent neist hoolimata jäi sooküsimus katoliiklikes debattides ikkagi aastakümneteks tagaplaanile. Teise laine feminism – Simone de Beauvoiri kuulus „Teine sugupool“, mitmesugused võrdõiguslikkusele pühendunud liikumised USA-s, Prantsusmaal ja mujal – ei tekitanud kirikutegelastes sugugi apokalüptilisi vastureaktsioone. Teatud määral levisid feministlikud meeleolud ka kiriku sees, olgu näiteks kasvõi 1970. aastal sündinud liikumine Naised ja Mehed Kirikus (Femmes et Hommes en Église) Belgias ja Prantsusmaal, Rie Vendriki juhitud naiskatoliiklaste liikumine II Vatikani kirikukogu järel ning erinevad debatid naiste ordineerimisest, mis, tõsi küll, lõppkokkuvõttes kuhugi ei viinud.[11] Sestap tasub meeles pidada, et katoliku kiriku sees ei ole soost sugugi alati mõeldud ainult perekonda ja soojätkamist rõhutavas võtmes; liberaalsem traditsioon on praegugi kirikus elus. Meil pole põhjust eeldada, et katoliiklik dogma struktuurselt välistab feministlikud ja liberaalsed arusaamad võrdõiguslikkusest. Me peame lihtsalt küsima, mis juhtus ajalooliselt, et katoliiklus valis pärast lühikest mõõdukusperioodi uuesti konservatiivse tee.

Olukord muutus 1990. aastatel: esiteks liikus Vatikani tähelepanu koguduste hingede eest hoolitsemiselt ja moraalse eeskuju andmiselt välispoliitikale ja suveräänsete riikide seadusandluse mõjutamisele. Teiseks sõnastas Vatikan esimest korda arusaama sooideoloogiast kui inimolemust ja loomupärast ühiskonnakorraldust fundamentaalselt ohustavast probleemist, millega ühendati terve hulk eripäraseid, ent üha enam kõlapinda leidvaid naiste ja LGBT-inimeste olukorraga seotud probleeme.

Mis siis sajandivahetusel muutus? Esiteks muutusid feministide ja võrdõiguslaste hääled rahvusvahelistes organisatsioonides tõepoolest tugevamaks. 1995. aastal toimunud Pekingi konverentsil kirjutasid 189 ÜRO riiki (sealhulgas Eesti, keda esindas sotsiaalminister Siiri Oviir) alla deklaratsioonile, millega kohustuti kaitsma soolist võrdõiguslikkust, naiste inimõigusi ja reproduktiivtervise üle otsustamise õigusi kogu maailmas. Sellega tõusis abordiõigus ilmselt esmakordselt riiklikult tasandilt rahvusvahelise tähtsusega küsimuseks – muutus, mis Püha Tooli teps mitte ei rõõmustanud.[12] Sooküsimus oli teravnemas ka kiriku sees, kus sajandivahetusel lahvatanud pedofiiliaskandaalid, tsölibaadiküsimus ning uuesti esile kerkinud arutelu naiste ordineerimisest panid kirikutegelasi küsima, milline on siis Vatikani tegelik arusaam loomupärasest sookäitumisest, kuidas põhjendada korruptsiooni, mis kirikut destabiliseerib, ning mil moel leida taas kord tee õige ja hea käitumise juurde.

Kolmandaks ja Eesti seisukohalt kriitiliseks komponendiks osutus aga paavst Johannes Paulus II ja talle südamelähedase „sotsiaalse küsimuse“ roll sooideoloogia kritiseerimisel.[13] Tema hakkas tegelema sooküsimusega juba oma karjääri alguses, Krakówi kardinali Karol Wojtyłana. 1960. aastatel asutas Wojtyła Poolas noorte kristlaste ühenduse Środowisko (Ringkond), mis korraldas suvelaagreid ja kokkusaamisi arutlemaks abielu, seksuaalkasvatuse ja perekonna üle. Samal ajal avaldas ta ka monograafia „Armastus ja vastutus“, milles välja käidud seisukohad hingestasid ka ta sooideoloogia-kriitikat 90ndatel. Wojtyła jaoks oli üks keskseid probleeme inimolu üha süvenev atomiseerumine ja pidetusetunne tööstusrevolutsiooni järgsel ajastul. Tundus, justkui haakinuks industrialiseerumine ja urbaniseerumine inimesed lahti nende harjumuspärasest sotsiaalsest miljööst – maakogukonnast, kus tajuti üksteisest sõltumist ja üksteise tuge. Aeg oli liigestest lahti. Seda tõestas massiline vaesus, pahede ja kuritegevuse kasvamine ning moraalne jõuetus, mida sotsialistlikus Poolas oli raske mitte märgata. Ei hüperindividualistlik liberalism ega ateistlik kommunism suutnud Wojtyła meelest täita seda haigutavat kuristikku, mille ees Poola – ja tegelikult kogu maailma – vaesed end leidsid. Ka Püha Tooli esindaja, Harvardi juuraprofessor Mary Ann Glendon rõhutas Pekingi konverentsil naiste ühiskonnaasjades osalemise olulisust, ent mitte liberalismi ette antud „liialdatud individualismi“ raamistikus, vaid sotsiaalselt sidusalt. Johannes Paulus II seisukohalt sai naiste inimõigusi ja inimväärikust kaitsta vaid „sügavas ühtekuuluvuses elamine, üksteisetundmine ja isetus, koos ühishüve nimel tegutsemine, ühendades komplementaarselt selle, mis on inimeses mehelik ja selle, mis on naiselik“.[14] Paavsti nägemuses oli heteroseksuaalne armastus ja perekond isikliku moraali, sotsiaalse sidususe ning ühiskondliku korra aluseks. Traditsiooniline perekond andis loomupäraselt kätte struktuuri, mille ümber oli võimalik ehitada jätkusuutlik ühiskond ning mille nii kommunism kui ka liberalism olid ateismi, institutsionaliseeritud võrdsuse ning hedonistliku vabaduse nimel otsustanud kõrvale heita. Selles valguses muutusid sageli ÜRO ja Euroopa Liidu institutsioonidelt tuge saavad LGBT-õigusi, reproduktiivtervist puudutavaid õigusi ja isegi lihtsalt soolisi stereotüüpe kritiseerivad aktivistid ühe ja sama, katoliikluse seisukohalt eksistentsiaalse kaaluga probleemi eri tahkudeks.

2000. aastatel võimendas sooideoloogia kriitikat veelgi kardinal Joseph Ratzinger, kes juhtis Usudoktriini Kongregatsiooni ja kellest 2005. aastal sai paavst Benedictus XVI.[15] 2012. aastal defineeris Benedictus sooideoloogia kui arusaama, et „sugu ei ole loodusest antud element, et inimene peab selle ise omaks võtma ja isiklikult mõistma; et see on sotsiaalne roll, mille me enese jaoks valime ning varem tegi seda meie eest ühiskond“.[16] Kuigi Püha Tooli retoorika on tema järglase paavst Franciscuse ametiajal leebunud, on käsitus „sooideoloogiast“ samal ajal teatud katoliiklike ja konservatiivsete organisatsioonide tegevuse kaasabil levinud üle kogu Euroopa.

Sooideoloogia-kriitika katoliiklikud juured on sealjuures sageli ähmastunud. Riikides nagu Prantsusmaa, kus religioossed argumendid on avalikus debatis tabu, rõhutavad geiabielude vastu võitlev Manif pour Tous (Liikumine kõigi nimel) ja kristlikku Euroopat kaitsev Civitas just sooideoloogia „antropoloogilist ebaloomulikkust“, põhjendades oma argumente Claude Lévi-Straussi analüüsiga „sümboolsest korrast“ või Jacques Lacani esoteerilisemate arutluskäikudega, mille siinkohal läbimängimine võtaks rohkem ruumi, kui nad väärt on.[17] Saksamaal ja Poolas on sooideoloogiat kritiseeritud julgemalt just kristliku teoloogia pinnalt, aga siingi pöördutakse sageli tagasi antropoloogia ja sotsioloogia tööriistade juurde. Üheks markantsemaks näiteks on ilmselt saksa sotsioloog Gabrielle Kuby, kelle tekste on SAPTK-i uudisteportaalis Objektiiv ka eesti keelde tõlgitud. Kuby käsitluses sulandub antropoloogia ning inimõiguste keel sujuvalt katoliiklike argumentidega, mille lähtekohaks on selgelt Johannes Paulus II mõtted. Vaid üks näide: „Seksuaalsetel normidel on määrav mõju kogu kultuurile. … Kõrgkultuur saab eksisteerida vaid rangete seksuaalsete normide kontekstis. Euroopa kristlik kultuur toetub monogaamia ideaalile. Praegu aga oleme kultuurilise revolutsiooni keskmes, mis heidab seksuaalse moraali kõrvale. Selle asjaolu rängad tagajärjed on ilmselged: perekonna hävitamine ja demograafiline kriis.“ Samas intervjuus räägib Kuby oma pöördumisest katoliiklusesse pärast 1968. sündmustes osalemist, ning Johannes Paulus II ja Benedictus XVII rollist oma mõtlemise kujundamisel.[18] Sooideoloogia-küsimus ei ole sajanditetaguse kristliku traditsiooni taasõilistamine, veel vähem on sel pistmist universaalse „tervemõistuslikkusega“, siin on tegemist uue ja intellektuaalselt lihvitud diskursusega, mille juured on selgelt sõjajärgses Euroopas.

Eesti soodebati kontekstis on aga, nagu eespoolgi viidatud, peavoolu katoliiklusest oluliselt mõjukam Brasiilia päritolu äärmusliikumine nimega Traditsioon, Perekond ja Eraomand (Tradição, Família e Propriedade, TFP). Võrreldes Euroopaga politiseerusid Ladina-Ameerika katoliiklased jõulisemalt, reageerides sealsetele masendavatele sotsiaalsetele oludele ja aina sagenevatele, tihtipeale sõjaväelistele riigipööretele. Põhiliselt tuntakse meil Brasiiliast pärit vabastusteoloogiat, mis ühendas endas sotsialismi ja katoliikluse, nõudes pühakirja tõlgendamises, igapäevases käitumises ja eriti ühiskonnakorralduses „vaeste eelisseisundisse seadmist“. Teised liikumised, sealhulgas lisaks katoliiklastele ka veel palju konservatiivseid evangelikaale, valisid aga järsu pöörde paremale. 1960. aastal asutas Brasiilia riigitegelane ja intellektuaal Plínio Corrêa de Oliveira TFP, nähes seda eeskätt jõuna, mis võiks seista vastu Ladina-Ameerikas üha rohkem levivatele agraarreformidele, millega anti tootlik, ent suuromanike käes suuresti sööti jäänud maa talunikele. Teisalt vastandus Corrêa de Oliveira ka II Vatikani kirikukogule ja selle liberaalsetele reformidele. Mõlemad muutused esindasid Corrêa de Oliveira meelest sotsialismi, mis ohustas Ladina-Ameerika riikide võimuhierarhiat ja kogu maailma moraalset korda.[19]

Püha Tool ja valdav osa Euroopa konservatiivsetest jõududest on jäänud ka „sooideoloogiat“ kritiseerides demokraatideks, TFP aga on algusest peale olnud monarhistlik, antiliberaalne ja antidemokraatliku hoiakuga. TFP ideoloogiline piibel, SAPTK-i poolt 2012. aastal ka eesti keelde tõlgitud Corrêa de Oliveira „Revolutsioon ja Vasturevolutsioon“, näeb kaasaegse maailma kriiside põhjusena uhkuse ja meelelisuse pealetungi, mis on reformatsioonist alates olnud suunatud loomupärase ühiskondliku hierarhia hävitamisele. See ohtlik tendents, „Revolutsioon“, on nii poliitiline, kultuuriline kui ka sotsiaalne, ning on haaranud terve maailma. Selle juured ulatuvad 15. sajandisse. Ühemõtteliste väärsammude hulka ei liigita TFP mitte ainult kommunismi, vaid ka Prantsuse revolutsiooni, reformatsiooni ja „revolutsioonilise demokraatia“ (mille all mõistetakse demokraatiat, mida ei juhi „aristokraatlikud institutsioonid“ ja range hierarhia).[20]

TFP Vasturevolutsioon on suunatud väärarengute – nagu võrdsus, ilmalikkus ja isikuvabadus – asendamisele „karmi ja hierarhilise, oma alustes sakraalse, antiegalitaarse ja antiliberaalse kristliku tsivilisatsiooniga“.[21] Pange tähele, TFP tunnistab ise, et olles traditsionalistlik, ei ole ta sugugi konservatiivne liikumine: „Vasturevolutsioon on tõelise progressi hädavajalikuks tingimuseks“.[22] Kuna praegune maailmakord on juba sajandeid korrumpeerunud ja väär, leiavad TFP toetajad, et vaja on radikaalset suunamuutust, ühiskonna juurtest peale ümberehitamist, kasutades selleks ära kõige kaasaegsemaid vahendeid: raadiot, ajakirjandust jne. Ühelt poolt nõuab edukas Vasturevolutsioon TFP nägemuses materiaalse progressi täiemahulist ärakasutamist, teisalt aga monarhistlik-katoliiklike väärtuste äärmuseni arendamist, et nende abil suuta vastu hakata Revolutsiooni – demokraatia, ilmalikkuse, egalitarismi – leviaatanlikule kolossile.

Arvestades, et TFP näeb kaasaegse kriisi juurmise põhjusena meelelisust, pole ime, et nende rahvusvahelise tegevuse keskmes on soojätkamise ja seksuaalsete kiusatustega seotud küsimused. TFP sõsarorganisatsioonid võitlevad aktiivselt abordi ja geiõiguste vastu nii Prantsusmaal, Iirimaal kui ka Poolas, moodustades edukaid koalitsioone teiste, mõõdukamate katoliiklike organisatsioonidega. Ühendavaks jõuks on siin taas kord vastuseis „sooideoloogiale“. Kuigi TFP arusaamad tõeliselt kristlikust ühiskonnast võivad teiste konservatiivsete organisatsioonide omadest radikaalselt lahkneda, ühtib nende diagnoos kaasaegse maailma kriisi põhjustest peavoolu katoliiklusega peaaegu sõna-sõnalt: meelelisus, individualism ja traditsiooniliste soorollide silmist kaotamine on viinud nii isikliku kui ka ühiskondliku moraali hävinemiseni. Nii ka Eestis. Kuigi Varro Vooglaiu ja Markus Järvi telk on suur ning paljud nende liitlastest on täiesti tavalised mõõdukad kristlased, ei jäta SAPTK-i entusiasm TFP materjalide tõlkimisel ega nende TFP värvides roosad lõviga keebid kahtlemiseks ruumi: tegemist on ehtsate Eesti vasturevolutsionääridega.

Sooideoloogia ja rahvuslus Eestis

SAPTK-i ristiretk kooseluseaduse vastu ei tohiks nende radikaalkatoliikliku tausta valguses kedagi üllatada. Küll aga vajab selgitust, miks on sooküsimus nii teravalt kerkinud ka teiste konservatiivide ja paremradikaalide seas. Tuletagem meelde, et 90ndatel ja 2000. aastate alguses mängis sooküsimus parempoolsetes ringkondades võrdlemisi väikest iseseisvat rolli. Kui soost räägiti, siis tavaliselt iibekriisi ja rahvuse tuleviku kontekstis. Sageli just enne valimisi käisid isamaaliitlased välja ideid, mis pidanuksid motiveerima emasid rohkem sünnitama: tuhandekroonine lastetoetus, emadele lisahääled laste arvu järgi.[23] Lauri Vahtre pani ette mõtte lastetusmaksust (mida ta ise nimetas solidaarsusmaksuks), Mart Helme arust võinuks selle maksu abil tasuda iga lapse pealt osa vanemate kodulaenust.[24] Homoseksuaalsust, nii palju kui sellest räägiti, nähti negatiivsena just rahvuse püsimajäämise seisukohalt.[25] Toonane paremäär oli aga peaaegu täielikult pühendunud nõukogudevastasusele. Rühmitused nagu Parem Eesti/Eesti Kodanik ja Tuleviku Eesti Erakond nägid põhiprobleemidena peavoolu poliitikute liigset kompromissimeelsust, endiste kommunistide rehabiliteerimist ja venekeelse vähemuse poolt tekitatud jätkuvat ohtu eesti rahvusele. Sestap määrasidki taasiseseisvumisjärgse parempoolsuse ilme sellised sündmused nagu jäägrikriis 90ndatel ja Lihula monumendi kriis nullindate alguses, sise- ja välisjulgeolek ning debatid kodakondsuspoliitika ja kommunismivastasuse üle.[26] Sooideoloogia probleemi esiletõus oli seega üsna ootamatu ja järsk pööre, mille juured jäävad lähiminevikku, aastatesse 2004–2010.

Mis siis õieti vahepeal muutus? Eesti astumine Euroopa Liitu 2004. aastal tegi võimalikuks katoliiklike aktivistide ja marurahvuslaste ootamatu lähenemise. Peavoolu konservatiivne katoliiklus, TFP Vasturevolutsioon ning Eesti eurovastane rahvuslus hakkasid üha tihedamalt läbi põimuma, leides ühise keele arusaamas, et rahvusülene liberalism (Euroopa Liidu näol) ja nõukogude totalitarism on põhimõtteliselt sama mündi kaks poolt, mida ühendab utoopiline progressivisioon ja inimloomuse põhialuste eiramine. N-ö Brüsselist käsu korras pealesurutavast sooideoloogiast tehti selle ebaloomuliku käsuutopismi ehedaim väljendus.

Euroopa Liitu astumise eel kasvas euroskeptiliste liikumiste arv plahvatuslikult. Samas oli uutel liikumistel (näiteks Eesti Iseseisvuspartei, Vabariiklik Partei, Eesti Vabadusliikumine, Eesti Rahvuslik Liikumine, Terve Mõistuse Sündikaat) ning varasematel antikommunistlikel liikumistel olemas märkimisväärne ühisosa. Eesti Rahvuslikku Liikumisse kuulusid näiteks nii Tiit Madisson ja Jüri Böhm kui ka „uue põlvkonna“ euroskeptilised rahvuslased Martin Helme ja Henn Põlluaas. Samamoodi kattusid ka euroskeptikute ja antikommunistide argumendid. Euroopa Liidule heideti ette vasakpoolsust, mille all mõeldi lisaks ümberjagamispoliitikatele ka patsifismi, kosmopolitismi ja järelemõtlematut multikultuursust. Need vaated viivat paratamatult rahvusluse alavääristamisele ning olevat oma olemuselt totalitaarsed – väikese eliidi poolt peale surutud mõtteroimad, mis ei nõua mitte ainult õiget käitumist, vaid ka õigesti arvamist.[27] Samadelt alustelt kritiseeriti ka Euroopa-meelse eliidi tsensuuri. Neile näis, et peavoolu meedia represseerib süstemaatiliselt arvamusi, mis on rahvuslikud või ei ühti liberaalsete dogmadega – täpselt nagu NSVL. Sellest veendumusest kannustatuna sündis netiportaal Terve Mõistuse Sündikaat, mille vaimseks järglaseks peab end EKRE Uued Uudised.[28] Euroopa Liitu nähti ka otseselt Nõukogude Liidu poliitika võimendajana. Näiteks rõhutasid Eesti Rahvusliku Liikumise aktivistid, kuidas Euroopa Liidu liberaalne migratsioonipoliitika võimustab kohalikku vene kogukonda („okupatsioonikoloniste“) ning aitab kaasa eesti rahvuse väljasuremisele „samas tempos nagu N Liidu koosseisus“.[29]

Kui esialgu rõhusid uued paremradikaalid Euroopa Liidu ja NSVL-i võrdlemisel just mõlema ühenduse ebademokraatlikkusele ja rahvusvastasusele, siis esimeste Pride-ürituste ja Varro Vooglaiu esiletõusu ajal hakati rõhutama mõlema institutsiooni loomuvastasust ja moraalset väärastumist („allakäigumentaliteeti“). 2004–2007 toimunud Tallinn Pride teenis rahvuslaste pahameele ära just seetõttu, et demonstreeris, kuidas „niinimetatud euroopalikud väärtushoiakud ja traditsioonilised eestilikud hoiakud on vältimatul kokkupõrkekursil“.[30] Helme jt juhtisid tähelepanu Pride’i väljastpoolt Eestit saabunud külalistele („Rootsi homoombudsman“) ning tõid näiteid, kuidas Saksamaal, Rootsis või USA-s olevat riiklikult taga kiusatud kirikuõpetajaid ja konservatiive, kes olid oma väljaütlemistes solvanud seksuaalvähemusi. Need näited pidid tõestama, et esiteks surub Euroopa Liit Eestile peale „dekadentsi“, „normaalsete inimeste tagakiusamist“, „sündsusetust“ ja „madalust“ ning teiseks, et seda tehakse vastuvaidlemist sallimata, volinike ja kohtute kaudu. EL-i ebademokraatlikkuse põhiliseks avaldumisvormiks saigi nüüd eluvõõraste Brüsseli ametnike toetus loomuvastastele ja moraalselt dekadentlikele tegevustele. Kuid Helme jt väidetest hoolimata polnud geiaktivism Eestis sugugi midagi uut ja võõrapärast – juba 1980. aastate lõpus avaldas Vikerkaar ülevaateid Eesti ja maailma geikultuurist, Teet Veispaki eestvedamisel toimus palju meediakajastust leidnud konverents „Seksuaalvähemused ja ühiskond“, tegutsesid Eesti Gayliit ja Eesti Lesbiliit, geiaktivismi kajastasid nii Eesti Ekspress kui ka Liivimaa Kroonika. Neid liikumisi kujutati küll meedias kui „veidrike tegevusi“, ent neis ei nähtud ohtu ühiskonnale. Just EL-iga seostamise kaudu muutus sooküsimus paremradikaalide eriliseks sihtmärgiks.[31]

Viimaks aitas soodebatti võimendada Varro Vooglaid, kes 2006. aastal alustas jõuliselt katoliikliku „elukultuuri“ printsiipide tutvustamist eesti meedias. Viie aasta jooksul kirjutas Vooglaid üle kümne abordivastase artikli, millele lisandusid LGBT-kogukonda ja üleüldist seksuaalmoraali allakäiku kritiseerivad artiklid.[32] Just Vooglaid sidus oma kirjutistes erinevad võrdõiguslikkust, reproduktiivtervise õigusi ja seksuaalvähemuste õigusi puudutavad küsimused ühte eesti versiooniks „sooideoloogiast“. Tema artiklid rõhutavad sageli ka rahvusküsimust (abordist: „iga enne sündi ärapuhutud eluküünal kustub lühtril, mille valguseks on eesti rahvas“), ent see jääb pigem teisejärguliseks teemaks üldise moraalse dekadentsi kõrval.[33] Rahvusliku retoorika kõrval on Vooglaiu tegevuses palju kesksemal kohal Euroopa liitlastelt laenatud argumendid ja kujundid: Gabrielle Kuby ja Plinio Corrêa de Oliveira tekstid, Manif pour Tousi ja TFP-liikumise visuaalne sümboolika jne. Vooglaiu seosed uusrahvuslastega vajavad lähemat uurimist, ent selge on see, et tema sõnavõttude kajas hakkas ka Martin Helme sagedamini rääkima Euroopa „surmakultuurist“, sidudes seda talle omaselt vasakpoolsuse ja liberaalse tsensuuri küsimustega, mis soodustavat teadmatuse külvamise ja dekadentsi propageerimise kaudu abortide levimist.[34] 2011. aastaks, kui Eestis lahvatas tõeliselt üleriiklik kooseluseaduse debatt ning kui Varro Vooglaid ja Markus Järvi registreerisid oma ühenduse SAPTK, oli sooideoloogiast saanud Eesti paremradikaalide keskne küsimus.

Sooideoloogia tõus paremradikaalide põhivaenlaseks peegeldab seega ühelt poolt rahvusvahelisi muutusi katoliiklikus peavoolus, mis võimendas Vooglaiu jt poolt Eestisse toodud TFP põhimõtete mõjujõudu. Teisalt peegeldab see rahvuslastest euroskeptikute tõusu, kes arendasid nõukogudevastased argumendid edasi Euroopa Liidu vastaseks kriitikaks. Kuna mõlemat trendi ühendas antikommunism ning abstraktsete organisatsioonide diktaadi vastandamine orgaanilisele rahva tahtele, on Vooglaiu projekti kiire omaksvõtt rahvusradikaalide hulgas üpriski ootuspärane. Ootamatuks innovatsiooniks osutus siin aga sooideoloogia tõstmine ajastut defineerivaks probleemiks. Eesti rahvusliku ideoloogia ajalooline heteronormatiivsus ei vaja praegu enam tõestamist – aga nagu 90ndate ja 2000. aastate alguse kogemused näitasid, oleks ajalugu võinud minna ka teisiti. Geiõigused, sooline võrdõiguslikkus ja õigus reproduktiivtervise üle otsustada ei pidanud tingimata muutuma ohuks rahvuskehandile või nõukoguliku totalitaarsuse märgiks.  Eesti paremradikaalide lülitumine rahvusvahelisse rahvuskatoliiklikusse võrgustikku, mida Vooglaid on jõudsalt forsseerinud, garanteerib aga, et debatt sooküsimuse üle jätkub meil veel pikka aega.

Ilmselt oleks sooideoloogia-kriitika jõudnud Eestisse ka ilma Vooglaiuta – selle debati rahvusvaheline kõlapind on viimastel aastatel sedavõrd laienenud ja internet on teinud infovahetuse nii palju lihtsamaks, et radikaalsed ideed levivad suuresti risomaatiliselt, vajamata selleks hästiorganiseerunud infrastruktuuri. Küll aga tähendab sellise infrastruktuuri olemasolu SAPTK-i näol, et sooideoloogiale keskendunud paremradikaalsus saab levida kiiremini ja laiemalt kui kunagi varem – ka internetis liiguvad ideed kiiremini, kui nende levitajatel on palju raha, toetajaid ja kultuurilist kapitali – ning oluliselt radikaalsemas vormis. Erinevalt peavoolu katoliiklusest mõistavad TFP-lased hukka kogu Lääne tsivilisatsiooni reformatsioonist alates, on veendunult antidemokraatlikud ja antiegalitaarsed ning kiidavad heaks ka ajutise vasturevolutsioonilise diktatuuri, kui seda on vaja „rahva päästmiseks“ ning „heade inimeste tõeliste õiguste kaitseks“.[35] On selge, et ei eestlaste ega Eesti Vabariigi traditsioonidega pole sellisel ühiskonnal sisuliselt suurt midagi pistmist.

Sestap on ka oluline lõpetada sooideoloogiat kritiseerivate paremradikaalide ja universaalseid inimõigusi kaitsvate liberaalide vastuseisu kirjeldamine konfliktina eesti traditsiooniliste väärtuste ja euroopluse vahel (mis ei vasta tõele), tagurluse ja tuleviku vahel (mis on eksitav) või venemeelsete ja progressiivsete vahel (mis on lihtsalt sildistav ja jabur). Selles debatis on Eesti juba pikka aega kuulunud Euroopa kõrgliigasse, pidagem seda siis heaks või halvaks. Ka ei tohiks eeldada, et kooseluseaduse, sooneutraalsuse või võrdõiguslikkuse kriitikud „pole asjast aru saanud“ või on intellektuaalselt küündimatud. Vastupidi, me peaksime rohkem süvenema sooideoloogia-vastaste intellektuaalsesse ajalukku, küsima, millistele eeldustele ja aksioomidele on ehitatud üles nende poliitilised vaated, mõtlema, millistel koalitsioonidel need vaated sündida lubavad, ning siis kaaluma: kas me tahame sellises maailmas elada?

Autor tänab Anne Burghardti, Stefanos Geroulanost, Eero Jansonit ja Tarmo Jüristot mõttevahetuse ja asjalike kommentaaride eest.

[1] L. Mallene, Martin Helme: Istanbuli konventsiooni ainus efekt on see, et lasteaias õpetatakse poisse kleiti kandma. Eesti Päevaleht, 17.05.2016.

[2] I.-K. Hein, Läti justiitsminister hoiatas: Istanbuli leping avab ukse homoliitudele ja radikaalfeminismile. Postimees, 10.05.2016.

[3] http://arvamus.postimees.ee/3709209/paevaintervjuu-kas-istanbuli-konventsioon-karbib-sonavabadust. 25.09.2016.

[4] R. Pener, Kust leida naissoost meest? Õpetajate Leht, 18.03.2016.

[5] M. Vaino, Maarja Vaino: iga kord, kui räägitakse sooneutraalsusest, tabab mind hämming. Postimees, 15.06.2016.

[6] Helme väärtõlgendustele Istanbuli konventsioonist juhtis ilmselt kõige reljeefsemalt tähelepanu netiportaal Feministeerium: http://feministeerium.ee/aasta-sovinisti-valimised-kandidaat-nr-2-on-martin-helme/.

[7] Eesti keeles sellist eristust ei ole. Meil on käibel terminid „bioloogiline sugu“, mille all mõeldakse sünnipäraseid sootunnuseid, nagu y-kromosoomi ja väliste sugutunnuste olemasolu, ning „sotsiaalne sugu“, mille all mõeldakse kultuurilis-ajaloolisi käitumismustreid, nagu seelikute-kleitide kandmine naiste puhul, ning „mehelikud“ ja „naiselikud“ iseloomujooned ja käibearusaamad stiilis „mehed ei nuta“ või „naine roolis, auto kraavis“.

[8] SAPTK-i rahvusvahelist võrgustikku on ajakirjanduses küll põgusalt uuritud, ent ideoloogia asemel on keskendutud konspiroloogilistele sidemetele Kremlile lähedase ärimehe Vladimiri Jakuniniga. Pressinõukogu mõistis selle kriitika õiglaselt hukka. Vt J. Värk, Kooseluseaduse vastu sõdiva Varro Vooglaiu sihtasutuse nõukogu liikmed istuvad ühes paadis Putini lähikondlase Vladimir Jakuniniga. Eesti Päevaleht, 24.06.2014.

[9] D. I. Kertzer, The Pope and Mussolini: The Secret History of Pius XI and the Rise of Fascism in Europe. New York, 2015.

[10] S. Moyn, Christian Human Rights. Philadelphia, 2015.

[11] É. Parmentier, Les filles prodigues : défis des théologies féministes. Genf, 1999; A. Favier, La réception catholique des études de genre : Une approche historique, en contexte francophone. Lille, 2012. D. Donders, The Tenacious Voice of Women: Rie Vendrik and the Pontifical Commission On Women in Society and in the Church. Utrecht, 2002.

[12] D. Paternotte, Christian Trouble: The Catholic Church and the Subversion of Gender. CritCom, 08.05.2014. http://councilforeuropeanstudies.org/critcom/christian-trouble-the-catholic-church-and-the-subversion-of-gender/.

[13] Järgnev arutlus võtab kokku Cornelli ülikooli ajaloolase Camille Robcisi analüüsi Johannes Paulus II antropoloogiast: C. Robcis, Catholics, the „Theory of Gender,“ and the Turn to the Human in France: A New Dreyfus Affair? Journal of Modern History, 2015, kd 87, nr 4, lk 892–923.

[14] Johannes Paulus II kiri Gertrude Mongellale, 4. ÜRO Naiste Kongressi peasekretärile, 26.05.1995. http://w2.vatican.va/content/john-paul-ii/en/letters/1995/documents/hf_jp-ii_let_19950526_mongella-pechino.html.

[15] Üks esimesi otseselt „sooideoloogiast“ rääkivaid dokumente pärineb aastast 2003 ning selle andis välja Usudoktriini Kongregatsiooni all tegutsev Paavstlik Perekonnateemaline Nõukogu. Vt Lexicon: Ambiguous and Debatable Terms Regarding Family Life and Ethical Questions. Front Royal (VA), 2006.

[16] Benedictus XVI jõulutervitus Rooma kuuriale, 21.12.2012. http://w2.vatican.va/content/benedict-xvi/en/speeches/2012/december/documents/hf_ben-xvi_spe_20121221_auguri-curia.html.

[17] Huviline võib neid arutluskäike leida nt: C. Robcis, How the Symbolic became French: Kinship and Republicanism in the PACS Debates. Discourse, 2004, kd 24, nr 3, lk 110–135.

[18] Intervjuu: Seksuaalrevolutsioon hävitab vabadust. Tlk M. Vooglaid. Objektiiv, 14.07.2016. http://objektiiv.ee/intervjuu-seksuaalrevolutsioon-havitab-vabadust/.

[19] M. Power, Transnational, Conservative, Catholic, and Anti-Communist: Tradition, Family, and Property (TFP). Rmt-s: New Perspectives on the Transnational Right. Toim. M. Power. New York, 2010.

[20] P. Corrêa de Oliveira, Revolutsioon ja Vasturevolutsioon. Tallinn, 2012, lk 21–26.

[21] Sealsamas, lk 58–69, 91.

[22] Sealsamas, lk 97.

[23] Isamaaliit tahab 1000-kroonist lastetoetust. Delfi.ee, 19.05.2002. http://m.delfi.ee/eesti/article.php?id=3644373.

[24] Poolt ja vastu: Kas lastetusmaks tõstaks iivet? Eesti Päevaleht, 22.03.2002.

[25] K. Filatov, Ka homod tahavad lapsi? KesKus, 18.08.2006.

[26] A. Kasekamp, Extreme-right Parties in Contemporary Estonia. Patterns of Prejudice, 2003, kd 37, nr 4, lk 401–414.

[27] Vt nt M. Helme, Diagnoos: Vasakpoolne. Delfi.ee, 27.08.2007. http://www.delfi.ee/archive/martin-helme-diagnoos-vasakpoolne?id=16768476; samuti: http://uueduudised.ee/uued-uudised-sai-aastaseks/.

[28] K. Luus, Luusime ringi: Martin Helme. Nõmme raadio, 05.01.2006. http://www.nommeraadio.ee/meediapank.php/
Luusime%20ringi.

[29] M. Helme, Suur roosa elevant toas. Delfi.ee, 31.01.2008. http://www.delfi.ee/archive/martin-helme-suur-roosa-
elevant-toas?id=18070447; M. Helme, Piirideta Euroopas Eestit ei ole. Delfi.ee, 22.10.2010. http://www.delfi.ee/archive/martin-helme-piirideta-euroopas-eestit-ei-ole?id=34136729; D. Kattago, Martin Helme: „Oleks pronkssõdur ära viidud aasta eest, poleks viiendal kolonnil õnnestunud nii hästi organiseeruda.“ SL Õhtuleht, 27.04.2007.

[30] M. Helme, Homolemb Euroopa. Delfi.ee, 08.08.2007. http://www.delfi.ee/archive/martin-helme-homolemb-euroopa?id=16618368.

[31] Sajandivahetuse geielu vajab suuresti veel lahtikirjutamist, ent lühikese ülevaate võib saada artiklist: M. Rebane, Kuidas teadus homoseksuaalide hääle kuuldavaks tegi. Erinevus Rikastab Ajaleht, 06.06.2011.

[32] Aborditeemalistest artiklitest saab ülevaate: http://www.abort.ee/materjalid/newwin-print/; vt ka V. Vooglaid, Vabadus olla ori. Postimees, 30.01.2007; P. Pullerits, Homoliikumise taustal toimub moraalirevolutsioon. Postimees, 08.09.2010.

[33] V. Vooglaid, Mõrvad maksumaksja raha eest. Postimees, 04.05.2006.

[34] M. Helme, Surmakultuuri agoonia. Terve Mõistuse Sündikaat, 14.04.2008.

[35] P. Corrêa. de Oliveira, Revolutsioon ja Vasturevolutsioon, lk 28–29.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi