Noor Kitzberg. Katkendeid päevaraamatust
Oktoober, 2016Mugandatult tõlgitud Loodi mõisniku August von Musse mälestusteosest „Wiljandi – Limonade gazeuse“ (Leipzig, 1926).
Minu tuba
Minu tuba asub vanas mõisatares. Seal on suur tumepunane nahkdiivan ja väikene altar. Kapi otsas on napsupudelid. Seinal ripuvad binokkel, taignarull, mõned koertele antud auhinnalindid ja Kitzbergi pilt. Pilt on pühendusega mulle. Tavaliselt on toas must kass, kes istub aknalaual. Toa seinad on krohvitud ja laes on päris palju pragusid. Tõmbasin nad lubjavedelikuga üle, siis ei pidavat nii väga kukkuma. Praegu ma magan. Näete ju ise, tekk liigub ainult väga natuke.
Tegelikult ma olen muidugi üleval. Ma ei saaks ju kirjutada, kui ma magaksin! Kohe lähen ma aga toast välja, siis ma enam tõesti kirjutada ei saa. Aga praegu ma veel magan.
Tatjana kuju
Raamaturiiulis on mul Tatjana kuju. Ma ei tea, kuidas ta sinna sai, igal juhul on Tatjana portselanist. Kuju kujutab noort naist, kellel on avatud raamat põlvedel. Mälu järgi ei oskakski tema kohta rohkem suurt midagi öelda. Tõin kuju praegu kirjutuslauale. Tuleb välja, et tal on peale raamatu käes ka roos. Käsi on rusikas. Kui kuju pikali pöörata, võib näha, et ta on seest tühi nagu grott minu mõisapargis. Või ükskõik kus. Kui Tatjana on püsti, siis on väike grott suletud ja pime.
Oober
Pea iga hommik olen härra oober. Kui poiss minna ei viitsi, viin ise koertele süüa. Mõni on päris kaugele ketiga kinni pandud. Kitzberg ütles, et kirjanik peab kõik asjad ise järele katsuma. See Kitzberg on vallakirjutaja ja lubas minust ka kirjaniku teha! Ega ma väga riideid ei viitsi vara selga panna, olen siukene veidi nonchalant. Sussid ja hommikumantilja, millel vapp peal. Vahel hoian söögikaussi pea kohal. Niimoodi kirjutada ei saaks. Koerad ei oska muidugi lugeda ka. Päris toredasti arutlen, olen juba edenenud.
Künka sees
Käisin Kitzbergiga õllesaalis, mis asub künka sees. Sametvestiga kõrtsmik küttis ahju, kuigi väljas oli südasuvi! Nojah, maa all on ju külm. Pärast sõitsime juudi paadiga üle Viljandi järve Schneideri suverestorani, aga see püsis ikka meeles. Tellisin Altonas vutti ehk Ptitška-nevelitškat. Sõin ja mõtlesin, et sellest künka-asjast peab küll kirjutama, sest see on parem kui see Schneideri vutt siin! Maksin jälle mina…
Kallikratese vanne
Kitzberg rääkis mulle, et Abjas elanud kunagi üks mees, kes pidanud ennast Abja hertsogiks. Kui ta endale Saaremaalt naist kosis, olla ta aasta või pool elanud pruudi pool kodus, kaasas kolm-neli Abja peremeest tõlla ja hobustega ning kutsarite ja toapoistega. Olen mõelnud, et see oli päris loomulik käitumine, sest kui maalt juba kuhugi minna, siis tuleb ka kõvasti ette võtta ja head olemist teha ning natuke võimendatud härrasus on niisugusel puhul vägagi loogiline ja õigustatud. Sõber Kitzberg valetas end kord isegi Halliste uueks kirikuõpetajaks! Kui tavaliselt Viljandis on pummeldamist või klunkrit ette tulnud, olen lasknud kutsuda end ohvitserihärraks, teisal siis tutvustanud end daamidele kirurgiana või naistearstina. Selline jutt mõjub naistele usaldusttekitavalt ja rahustavalt. Kord, kui suurem pidutsemine päris käes oli ja hakkasime koos Kitzbergiga läbi ühe pargi parema restorani poole siirduma, nägin ma juba kaugelt, et vastu tuleb kaunis daam ja kardab. Hüüdsin siis eemalt, et pole mõtet väga karta, sest me oleme naistearst ja kirurgia, aga täna enam mingeid ofitsiaalseid ehk kõrgeid aborte ei tee. Kummalisel kombel äratas ent just see kahtlemata arstilikult mõjunud avaldus neiukeses tunnustavat huvi ja kohakuti jõudes oli hoopis tema see, kes meid viisakalt peatas. Ta küsis teatavat laadi kiirkonsultatsiooni! Loomulikult olime me Kitzbergiga kohe valmis täitma oma Kallikratese vannet ja teda aitama. Astusin diskreetselt eemale, kui Kitzberg abivajajat nõustama asus. Koht ja aeg olid väga imelikud, kuu paistis, aga kui järele mõelda, siis meiesugustele arstidele ilmselt sobiv esimeseks raskemaks õpipoisitööks. Ühel hetkel pidin muidugi appi minema. Kitzberg kirjutas pärast jutu „Vägistajad“.
Oktoober
Ostsime eile Kitzbergiga endile juut Perlmanni juurest uued kübarad, nn oktoobrid, mis maksid 7 rubla tükist. Kitzberg nõudis täpselt samasugust, nagu ta oli Vardi mõisnikul von Bockil Krasnõi Petuhhi lõbumajas peas näinud. Nii seletaski poesellile. Ta on häbematu nagu Nietzsche! Küsis siis, millist poesell ise kannab. Siukse odavama ostis väikesele Kuhlbarsile, kes just oli esimese raamatuga maha saanud. Kolm kübarat, kõik maksin jälle mina!
Kitzberg ülbitseb
Kitzberg minu peale kuidagi väga ebasiiras. Kuus tundi parandasin kirjutusmasinat, mille Kitzberg ära lõhkus. Ta räägib avalikult, et on geniaalne, eesti esimene kirjanik. Vaat kui viskab mind konjakiklaasiga või virutab lusikaga kulmu katki!
Kuulutus
Seitungis oli eile selline kuulutus:
Polsterdan uksi. Kass.
Kas tõesti on ühel kassil piisavalt ésprit de jeu’d? Ja mida tahetakse öelda tõsifaktiga, et aadress on jäänud üldse lisamata? Kitzberg oli jälle purjus, tegi lolli nalja, et aadress on muidugimõista Katzenschwanz Reevelis. Kuna sõitsime parajasti ärandatud kibitkaga Dorpati poole, küsisime ka arvamust ühelt meie pantvangilt, peeglihõbetajalt. Ma ei julge siia kirjutada, mis ta ütles. Oh issand! Selles mõttes kirjanikku minust vist ikka ei saa. Mul on moraal! Vist…
50-aastase priiuse juubelilaulupidu Dorpatis
Sellest pidust ei mäleta ma mitte palju. Varastatud kibitka jätsime Kitzbergiga anatoomikumi taha.
Eile
Tuli Kitzberg ja tõi korvi õlut.
C. R. Jakobsoni matus
Võid neil muidugi ei olnud, aga räimi oli. Saaki oli palju, tütred peitsime pärast metsa. Kirjutasin pärast kahelehelise jutu „Vägistaja“.
Kuhlbarsi saatmine nekrutiks
Kuhlbarsi nekrutiks saatmise õhtu litsimajas Punane Kukk. Õhtu, millest pole midagi rääkida ega kirjutada.
Sümpoosion
Kirjanduslik sümpoosion von Bocki juures Vardis. Kitzberg küsis, kas ta võiks oma kirjatüki kirjalikult saata, et parem veedab aega Punases Kukes! Tema egoismil ei ole enam piire. Lõpuks tuli puhvaikas ja kummisäärikutes. Pärast Kitzbergi maniakaalset eneseülistamist on suisa nauding jälle piiblit lugeda. Kitzberg on palju salakavalam, kui üldiselt arvatakse. Tema hoiak, ustanovka, on õudne. Ta levitab juttu, et minu lugu „Vägistaja“ on labane. Nüüd kõik leiavad, et ma olengi selline, imestavad, et muidu hea mõisnik, aga kirjanduses nii toores!
Ajalehes
Seitungis kirjutati, et minu lugu „Vägistaja“ on Kitzbergi jutuga „Vägistajad“ päris samal tasemel, et meid mõlemat tuleks Jämejala sanatooriumisse panna.
Kitzbergi lahkumine
Kitzberg lõhkus Tatjana kuju ära ja ütles, et ma mõtlen asju välja. Osatas mind, et kutsugu ma see Reeveli kass endale koju uksi polsterdama! Siis viskas aknast välja kaks triikrauda ja kaks väärtuslikku raamatut! Võtsin taignarulli, kustutasin eluküünla, puhusin ära sädeme hõbepajudelt. Kutsusin kohe Dorpatist ka ühe kujuvoolija, kes surimaske oskab teha. See küsis, et kas kuulus kikkhabe ka kirjanik Kitzbergil veel alles on, et tema teab siis rohkem suitsupaberit kaasa võtta, muidu maskimaterjal tõmbab karvad näo pealt lahti. Ta lubas ka taignarulli ära osta! Aga kui kibitka kohale jõudis, siis hüppasid sealt välja hoopis kirikuõpetaja ja kriminalist ning võtsid mu kinni.
