Populaaride poliittehnoloog
Juuli, 2016Ernesto Laclau. Antagonism, poliitika, hegemoonia. Valik esseid. Koost. ja toim. Jüri Lipping. Inglise k-st tlk Andro Kitus, Hasso Krull, Jüri Lipping, Martin Mölder, Peeter Selg, Tanel Vallimäe. Tartu: EYS Veljesto, 2015. (Avatud Eesti Raamat). 476 lk. 33.25 €.
Kui Vana-Rooma riigitegelasel Tiberius Sempronius Gracchusel, silmapaistval ja auahnel mehel ning kõneosaval oraatoril, õnnestus lõpuks välja kuulutada maareform (133. aastal e.m.a), millega ta lootis võidelda Rooma aina laieneva pauperiseerumise vastu, siis neli sajandit hiljem kirjutas Appianos Aleksandriast selle kohta, et „Gracchus sai seaduse tulemusel ütlemata populaarseks ning rahvahulk saatis ta koju, nagu oleks ta isegi mitte mõne linna või rahva asutaja, vaid kõigi Itaalia rahvaste isa“.[1] Tiberiuse ja tema venna Gaius Gracchuse edu jäi üürikeseks, mõlemad said senaatoritega võideldes surma, kuid nad panid aluse Rooma senaatorite populaaride (populares) traditsioonile, mis otsis aristokraatide (ehk optimates) kiuste võimalusi maa- ja viljareformidega elu riigis parandada. Sama kaua ja kauemgi on kestnud ka populaaride- või siis populismivastane diskursus. Rooma ajal oli tavaliseks süüdistuseks salajane katse kuningaks saada ja senine kord purustada. Tänapäeval üritatakse briti vasakpoolse intellektuaali Richard Seymouri sõnul samuti kirjeldada rahvast millegi sellisena, mis rasketel aegadel pöörab enda vastuolulise, kontrollimatu ja vägivallale kalduva meelsuse oma seniste „heategijate“ vastu ning laseb end juhtida isehakanud liidritel, „demagoogidel“, kes pakuvad rahvale valesid lahendusi.[2]
Politoloog Francisco Panizza sõnade järgi on populism status quo’d kõigutav ja poliitilist maastikku lihtsustav diskursus, mis jagab ühiskonna „rahvaks“ ja „teiseks“. See kerkib esile siis, „kui tavapärast suhteliselt stabiilset ühiskondlikku korda hoidnud ühiskondlikud ja poliitilised institutsioonid ebaõnnestuvad.“ See on „poliitiline keel ajal, mil tavapärane poliitika pole enam võimalik – identifitseerimisviis rahutul ja muutlikul perioodil, kui ühiskonda joondatakse uute radade järgi, mis drastiliselt lahknevad senisest ühiskondlikust korrast“.[3]
Ümberkorraldused, mis toimuvad tänapäeva Euroopa riikides, on siiani tähendanud vasakparteide loobumist sotsiaaldemokraatlikust programmist, nende positsioonide samastumist paremtsentristide omadega ja enneolematut taganemist heaoluühiskonna põhilistest postulaatidest. Seda on veelgi kiirendanud üleilmne panganduskriis ning Euroopa riikide ja Euroopa Liidu vaheline demokraatia kriis. Valitsejad, ühesõnaga, on minetanud hirmu masside ees, mis peaks olema põhiline pidur suverääni või riigi võimule, kui parafraseerida Spinozat.
Aga kui poliitilisel tasandil seisavad kõik parteid ühetaoliste grupihuvide eest, siis on aeg oodata uusi poliitilisi jõude; kui majanduslikul tasandil on ette näha vaid allakäiku, siis on oodata vastuhakku või süüdlaste otsimist. Seni on tühikut poliitmaastikul kõige edukamalt ära kasutanud parempopulistid, kes on osanud ühiskondlikku ebakindlust tööhõive, turvatunde ja vaesuse suhtes suunata üheainsa patuoina – immigratsiooni – vastu. See, mis Süda-Euroopas vaid mõni aastakümme varem oleks olnud täiesti võimatu, on grotesksel kombel jõudnud sama tulemuseni ka Ida-Euroopas, kus inimeste liikumist on seni valitsenud ainult emigratsioon. Selle eksklusiivse protsessi kõrvale, mille käigus määratakse, millised on õiged eestlased, millised ei ole ja kes on hundid lambanahas, oleks aga hädasti vaja hoopis inklusiivset protsessi, mis püüaks rahvast rekonstrueerida võimalikult laiapõhjaliselt, kõigi muredest lähtuvalt, ning seaks piirid neile, kelle liiga kasuahne käitumine on kõigile jama kaela toonud. Seni on vasakpopulistide edu tulnud tikutulega taga otsida, sest suurem organisatoorne võimekus, nagu ametiühingud ja muud ühiskondlikud radikaalsed liikumised, kaasati juba ammu sotsiaaldemokraatlikku projekti ja hiljem hävitati eri aegadel parempoolsete reformidega; ideoloogiline baas aga näikse tänapäevase diskussiooni turmtules olevat jäänud kaotajaks.
Tavapäraselt märgitakse siinkohal ära Kreeka Syriza – kuigi nende „edu“ võib nüüdseks jutumärkidesse panna –, Briti leiboristide partei võimuladviku vastu edukalt kampaaniat teinud sotsialistid eesotsas Jeremy Corbyniga ning Hispaania Podemos. Kusjuures viimane tõmbab rõhutatult eraldusjoone enda ja marksistlike vaadete/analüüside vahele, toetudes selle asemel Argentiina ühiskonnateadlase Ernesto Laclau teesidele, mida nüüd võib ka eesti keeles pikemas mahus lugeda.[4] Podemos tunnistas oma platvormi loomisel otsesõnu 20. sajandi vasakpoolse mõtte lüüasaamist, mõistis hukka neo-
liberalistliku poliitika aastakümneid kestnud rünnaku heaoluühiskonnale ja kasutas ära euroala kriisi jäetud akent, millest lootis leida võimaluse läbi viia poliitilisi muudatusi ning võita tagasi üht-teist kaotatud õigustest. „Tegemist ei ole revolutsiooniga ega üleminekuga sotsialismile, kuid suveräänse riigi võimuses peaks olema piirata mingilgi määral finantskapitalismi võimu, tagada vähegi laialdasem rahvatulu ümberjagamine ja võidelda demokraatia eest Euroopa Liidu institutsioonides,“ kirjutas partei liider Pablo Iglesias.[5] Programmis vasak-parem-suunalisest liigendusest loobumine andis liikumisele Iglesiase sõnul enneolematult vabad käed. Esiteks oli see ainus variant, kuidas vähegi saada pidada vestlust oma valitud teemadel ja tingimustel – Eestiski kahtlemata tuttav moment, kus kõnelust ka nii rahumeelsetel teemadel nagu miinimumpalk või munitsipaalmajad katkestavad silmapilk hüüded „Gulag!“, „Stalin!“, „Kommarid ahju!“. Teiseks osutusid varem tegutsenud vasakpoolsed jõud, nagu kommunistide ühisplatvorm Izquierda Unida või eri aktivistide grupeeringud, Podemose moodustanud inimeste jaoks lihtviisil liiga konservatiivseks, samuti ei tundunud Podemosele kuigi ahvatlev ette võtta maksimumprogrammi, mis võiks peletada võimalikke valijaid enne, kui ülepea võimule jõutud ongi. Ja eks ole ka üksjagu raske omaenda aktivistidele seletada, miks on rahumeelse ja igale viimasele kui väikekodanlasele meeldiva programmi toestamiseks vaja teooriat, mille järgi ühiskonda ilma revolutsioonita muuta ei saagi.
Lisaks Lõuna-Ameerika taustale ja analüüsile, mis jätkuva kriisi käigus tundus hispaanlastele olukorra selgitamiseks sobivam mudel kui naasmine tavaliste klassikonflikti analüüside juurde, oli Laclaul Podemosele pakkuda terve rida uusi mõtteid, mida ka „Avatud Eesti Raamatu“ sarjas välja antud esseed põhjalikult tutvustavad. Laclau on marksismi kriitika käigus loobunud nii kesksest etteantud konfliktist ühiskonnas (klassivõitlus) kui kesksetest gruppidest (klassid), tema „radikaalne demokraatia“ tähistab kõigi ühiskonnas leiduvate vimmade ja kaebuste ning nende kandjate summat, mis ühise eestvedaja taha ja uue ühise eesmärgi nimel mobiliseerituna moodustavad uue identiteedi – rahva. Vimmadest tema kinnitusel puudu ei tule, selline ühiskond ei olevat isegi võimalik. Nii jääb Laclaud kuulavate poliitikute ja aktivistide ülesandeks teha kindlaks, keda võimulolijad enim eiravad, ning pakendada eiratute pahameel konkreetsetesse värvidesse, tõestada, et vastaspool on kui mitte kurjus ise, siis vähemalt täielikult võimetu (korrumpeerunud, teiste omasugustega kartellis, peavoolu pime ori), ning tõtata parlamendi peale.
Alles selle ühise keele leidmisel võib ühiskonna hulkade seas tekkida miski, mida võiks nimetada rahvaks. Selliste nõudmiste liigendamine muudab plebs’i populus’eks, Tiberius Gracchusest saab Itaalia rahvaste isa, kes on leidnud orjandusliku ühiskonna vastuolule uue lahenduse ehk maareformi. Kõik see jääb kuhugi „proletariaat tuleb muuta klassiks“ (Marx) ja „rahvahulkade organiseerumise“ (Negri) ning USA Demokraatlikule Parteile iseloomuliku „kogukonna organiseerimise“ (community organizing) vahele. Iseasi, millisele neist eesmärkidest kõige lähemale. Või õigemini, mil määral on Laclau pakutud ühiskonnaseletus radikaalne või isegi post-marksistlik.
Antagonismi, lakkamatult kasvava nõudmiste summa jne seletamiseks ei lähe ilmtingimata vaja psühhoanalüüsi ja Lacani.[6] Nii elementaarsel tasemel ei erine see kuigivõrd vabaturu-teooriast inimese rahuldamatute ja üha kasvavate ihade kohta, millest tekkinud nõudlusele üritavad vastata ka eri parteide bränditud pakkumised, püüdes sellel üha muutuval turul oma võimu legitimeerida. Kõigi nõudmiste muutmisega samaväärseks muudame need ka ühtviisi ebaoluliseks: kuigi Laclau ootab, et hegemooniat kehtestama ja nõudmistele vastuseid otsima tõttav liikumine/partei omandab oma kõigi osiste kuju, siis tegelikkuses see vaid peegeldab nõudmisi väljaütlemistes ja liigub edasi neist hoolimata. Reljeefsem näide sellisest tehnoloogiast oleks Silvio Berlusconi, kes võimuletuleku eel seadis kõik oma väljaütlemised viimaste arvamusuuringute järgi. Lisaks inimeste ja poliitilise jõu vahelise sideme kadumise ohule jääb siia ka n-ö voodikaaslaste oht. Ei ole ühtegi põhjust, miks mitte siis kaasata näiteks erakoolide eest seisjaid, kui need osutuvad ühtedeks vimmakandjateks ühiskonnas.
Laclau sõnastuste põhjal võib marksistliku võrdsustada dogmaatilisega, kivinenud arusaamaga asjade ettemääratusest, ning ainus klassik, kes sarjamisest pääseb, on Antonio Gramsci. Nii tuleneb populismi definitsioon ja rahva konstrueerimine Laclau sõnul selle genealoogia laiendamisest, mille käigus ta Marxi ja Lenini juurest jõudis Gramsci mõisteteni hegemoonia ning intellektuaalne ja moraalne juhtimine. Briti politoloog ja Gramsci-uurija Peter D. Thomas on küll võrdlemisi veenvalt kirjutanud, et see Laclau (ja Mouffe’i) interpretatsioon (või lihtsustus) kujutab Gramscit pelgalt ühe (ja väiksema) osalisena liberaalse poliitilise ühtsuse teoorias, selline käsitlus olevat „kergelt varjutatud rousseaulik nägemus poliitikast kui üleminekust „kõigi tahtelt“ „ühisele tahtele““.[7] Thomas lisab, et hegemoonia üldsõnaline käsitlus, kus see tähistab legitiimsuse saavutamist ükskõik millise positsiooni/klassi seisukohale, muudab kogu mõiste lihtsalt retooriliseks sõnakõlksuks – selline teooria on võimetu strateegilist rolli säilitama,[8] sest ei paku enam lähtepunkte mitte ühegi konkreetse situatsiooni analüüsiks ega võimalike uute arengute mõtestamiseks. Mis omakorda annab Antonio Negrile põhjust kahtlemiseks, kas Gramsci mõistete kasutamine ei ole Laclaul lihtsalt otsitud sugulus marksistliku teooriaga, selmet olla nende mingi tegelik tuletis.[9] Kui Laclau puhul otsida kaaslast eesliitele post-, siis Negri sõnul on tema mõtteviis post-ideoloogiline, s.o viitab taas millelegi, mis on kaotanud võime analüüsida poliitilist reaalsust ükskõik millisel spetsiifilisel juhul. Olles tühistanud ja eemaldanud poliitilisest mõttest kõik, mille puhul võiks tekkida hirm, et tegemist on dogmade, predestinatsiooni ja predetermineerituse kuulutamisega, kaotati ka side, mille abil ühiskonda üheski üksikus riigis saaks üldse analüüsida.
Kuigi Laclau esitatud ühiskonnamudel on enneolematult abstraktne, on teooria abil kirjeldatavate riikide arv piiratud: objektiks on suveräänne riik, kus eelistatavalt on valitav parlament, kuhu eelistatavalt pürib mitu parteid ning mille valimissüsteem mingil määral soodustab valimistel esimeseks jõudnud parteid. Suveräänse riigi liivakast ei aita aga tegelikke muutustehorisonte kuigi hästi mõista, sest ignoreerib rahvusvahelist olukorda. Tänapäeva riigi suveräänsusega seotud probleemid sõltuvad taas kord paljuski majandusest ehk siis rahvusvahelisest kapitalist, mida omakorda marksistliku analüüsiaparaadi abil on võimalik võrdlemisi hästi uurida, aga milleni siin jutuks olev populismiteooria ei küüni. Ka Euroopa demokraatiakriis on põhjustatud majanduse üleilmastumisest. Ajalooliseltki on välisvõimu ja -kapitali sekkumistele sagedamini ohvriks langenud just Lõuna-Ameerika riigid, mistõttu selle aspekti puudumine Argentiina politoloogi tekstis jääb võrdlemisi arusaamatuks.
Järgmisena võiks küsida, millised tagajärjed on näiteks teooria vabastamisel majanduslikest eelarvamustest, mis kalduvad „riiki määratlema funktsionaalselt ja instrumentaalselt seisukohalt, jättes poliitilise ilma tema spetsiifikast“.[10] Ma näen siin ennekõike akadeemiliste vasakpoolsete üldist pelgust majanduse seaduspärade uurimise ees ning see vähene, mida Laclau tekstides leidub, taandub pigem majandusliberaalsetele käibe- ja pooltõdedele: kui lähen pankrotti, saan süüdistada vaid iseennast (lk 74), töötajate ekspluateerimine on võimalik ainult siis, kui töötaja sellest samuti aru saab (lk 71), palga juurdeküsimine on seotud ebaõigluse tunnetamisega jne.
Struktuurse ülevaate puudumine majandusest on poliitilises plaanis lihtsalt ohtlik. See võimaldab näiteks taas kord valitsusse saada ja raporteerida valijatele, et lisaks kaitseministri võitudele kaitsekulutuste taseme hoidmisel tõusis ka lastetoetus 20 eurolt 45 eurole, teadvustamata, et saavutatud tõusu hinnaks on kerkivad tarbijamaksud, protsendi võrra vähenenud tulumaks, mille tulemusel omakorda vähenevad riigiteenused, ning et kõik see lööb valusamini just neid, keda lastetoetuse tõus pidi aitama.
Teisalt jääb „poliitilise“ eraldamisel ühiskonna majanduslikust toimimisest varju kõik see, mida peab arvesse võtma muudetava ühiskonna senise struktuuri mõistmisel. See on sama mis väita, et pokkerimäng käib kaartide ja mitte žetoonide peale või et kui pokkerimängu reegleid muuta, siis oleksid kõik laua ääres istujad võrdsed, olenemata sellest, kui palju on kellelgi žetoone, ja unustades, et päeva lõpus tahab kasiino saada oma protsendi. Ei piisa, kui öelda, et majandus on samuti oluline, see peab olema laiema teooria otsene osa.
Mis toobki meid peamise küsimuseni: kas marksismi säärase dekonstrueerimise käigus saadud mõisteaparaat on ikka parem kui see, mis meil varem oli? Iga kord kui räägitakse, et pole klasse või klassivõitlust, meenub Itaalia karikaturisti Vauro Senesi vinjett, kus üks mees ütleb teisele: „Tead sa, klassivõitlust ei ole enam.“ Mispeale teine vastab: „Suurepärane, kas keegi ülemustele ka ütles?“ Hoolimata sellest, kas Laclau või keegi teine teatab, et klassidevahelist konflikti ei ole, on kriisi korral miskipärast alati esimeseks sammuks tõsta käibemaksu, samuti ei lõpeta Eesti Pank juttu sellest, et palgad on liiga kõrged, ning EL-i ja Kreeka/Hispaania/Portugali/Iirimaa vahel sõlmitud memorandumid jäävad aina nõudma pensionide ja sotsiaalsete õiguste vähendamist. See, mida Euroopas konkurentsivõime parandamise nime all tehakse, on lihtlabane klassivõitlus. Teiseks, kui üleüldise kärpimise, kasinuse ning palkade piiramise käigus saab tarbijate ja ettevõtete kindlus tuleviku ees nii palju pihta, et kogu majandus pöördub deflatsiooni, siis see on kapitalistlike suhete vastuolu, sest majandust ergutama pidanud meetmed on ühtlasi majandust kahjustavad. Ja kolmandaks, riigi olemus majanduslike suhete pealisstruktuurina ilmneb niipea, kui miski muutub majanduslikele suhetele ohtlikuks. Ilmaasjata kurdab Pablo Iglesias, et Podemose-vastane rünnak on saavutanud Hispaania kohta enneolematu raevukuse, või üllatub Varoufakis, et rahvusvahelised võlausaldajad eelistaksid Kreekas kasvõi kodusõda riigi võlgade tühistamisele. Kui Gracchused soovisid maareformi, siis löödi nad lihtsalt maha, mis siis, et rahvatribuuni ametikoht oli püha ja puutumatu, ning sama võib oodata ka tulevikus: kui (mõni antikapitalistlik) tont tõesti pead tõstab, siis saadavad võimulolijad esimesena prügikasti liberaalse maailmavaate väärtused, mis parlamentaarset korda peaksid pühitsema. Marxi pakutud raamistik võidakse küll kuulutada tühistatuks ja ebapädevaks, kuid tema diskursuse konstitueerivad metafoorid töötavad lihtsalt selgemalt, nad võimaldavad praegust situatsiooni analüüsida paremini kui see, mida Laclau meile asemele pakub. Isegi kui selliste metafooride kasutamine päevapoliitikas ei anna sama head tulemust valimistel.
Ükskõik kas nõustuda Marxi või Gramsci mõtetega või pidada neid iganenud dogmaatikuteks, kuid nad vähemalt analüüsisid olemasolevat, tuletasid sellest seaduspärasid ja kirjutasid kriitikat kehtiva olukorra kohta. Seevastu Laclau pakub meile nende kriitika kriitikat ning jõuab välja tõdemuseni, et mitte midagi ei ole võimalik mitte millegi kohta öelda, aga valimised võiks võita küll. Nii et kui vaja on motiveerivat teksti valimisteks valmistumiseks, võib Laclau tõesti olla hea valik. Ent kui poliitilise, ühiskondliku või majandusliku sfääri mõistmise hõlbustamiseks on riiulist valida üksnes Lacani, Laclau, Marxi ja Gramsci teoseid, siis soovitan otsustada kahe viimase kasuks.
[1] Appianos, Rooma ajalugu 1.13.
[2] R. Seymour, They Don’t Represent Us: The Populist Moment. Salvage, 28.03.16. http://salvage.zone/online-exclusive/they-dont-represent-us-the-populist-moment/.
[3] F. Panizza, Populism and the Mirror of Democracy. Rmt-s: Populism and the Mirror of Democracy. Toim. F. Panizza. London; New York, 2005, lk 9.
[4] Raamatu välja andnud EYS Veljesto vilistlasena ei ole mul paslik pikemalt peatuda ja kiita seda väärt tööd, mida Jüri Lipping ja teised on väsimatult teinud, piirdun vaid ühe sõnaga: „Võimas!“
[5] P. Iglesias, Understanding Podemos. New Left Review, mai/juuni 2015, kd 93, lk 7–22.
[6] Valle-Sten Maiste suutis kuidagi väga maitsekalt märkida, et Laclau arusaamad „on raamatus suletud üsnagi teoreetilisse elevandiluust torni“. V.-S. Maiste, Laclau ja Euroopa päevapoliitika. Sirp, 10.07.15. Tegelikult on see prantsuspärase po-mo sofistika parimate traditsioonide järgi kirjutatud tekst igapäevases mõistes võrdlemisi loetamatu.
[7] P. D. Thomas, Hegemony, passive revolution and the modern Prince. Thesis Eleven, 2013, nr 117, lk 22.
[8] P. D. Thomas, The Gramscian Moment: Philosophy, Hegemony and Marxism. Leiden; Boston, 2009, lk 220.
[9] A. Negri, Hegemony: Gramsci, Togliatti, Laclau. Tlk D. Broder. http://www.
versobooks.com/blogs/2179-negri-on-hegemony-gramsci-togliatti-laclau.
[10] Vt Jüri Lippingu järelsõna esseele: E. Laclau, Miks on tühjad tähistajad poliitikas olulised? Tlk J. Lipping. Akadeemia, 2002, nr 6, lk 1192.
