Toimetajalt

“Te ütlete: kadunud on vana Tühi. Ei-ei, mu uskmatud. Nüüd tal alles on põli, nüüd ta alles peab pühi.” – nii algab Gustav Suitsu klassikaline proosaluuletus (arvatavasti 1921). Luuletus kirjeldab pidulikku vastuvõttu kunagise koolivenna juures, kes on segastel aegadel rikkaks ja vägevaks saanud. Piduperemees peab ka kõne. “Ta kiidab varavedajate rahvast seda vaba, keda enam ei rõhu ristipuu ega ühegi suurema saksa saba.” See satiir, mis meenub tahes-tahtmata iga aasta veebruari viimasel nädalal, juhatab sisse Vikerkaare 31. aastakäigu avanumbri, mis keerleb ümber tühjuse, vaakumi, olematuse, eituse, absurdi, tühisuse ja nihilismi.

Mõistagi ei tarvitse tühjus tingimata seostuda vanakuradiga. Filosoof William Barrett kirjutab: “Hiina taoistid pidasid suurt tühjust rahustavaks, tüüneks, isegi rõõmsaks. Eimiski idee häälestas india budistid üleüldisele kaastundele kõikide olendite vastu, kes on haaratud lõppkokkuvõttes alusetu eksistentsi vaevadesse. Jaapani traditsioonilises kultuuris imbub olematuse idee peentesse esteetilistesse tundmisviisidesse, mis ilmnevad maalikunstis, arhitektuuris ja isegi igapäevaelu tseremoniaalsetes rituaalides. Aga Lääne inimene … tõmbub ärevalt tagasi igast võimalikust kohtumisest Eimiskiga ning sildistab sellest kõnelemise „negatiivseks“ – mis tähendab moraalselt laiduväärset.”

Zhuangzis  (u 4. sajand e. m. a) öeldakse: “Mittemõtlemine ja mittearutlemine on kulgemise teadmise algus”. Tõlkija Margus Ott kommenteerib: “Teadmine on alati selektiivne, teadmise-valgusse toodu on võimalik üksnes seeläbi, et ülejäänu on kõrvale jäetud, hämarusse tõrjutud.”

Alari Alliku mõtisklus “Millest räägivad seened?” lähtub võrdkujust, et orientaalsed õpetused on nagu lehed kaugelt puult, ning uurib, kuidas meie kui kodukasvanud seened saaksime selle puu juurega (algkogemusega) kontakti: “Kui aga seda lehte tähelepanelikult vaadelda, siis võib muuhulgas avastada, et meil on juurte kaudu selle puuga otseühendus – see, mis tundus olevat kaugel kättesaamatus kõrguses, on siinsamas all kogu aeg olnud kättesaadav.”

Inimolu tühisuse üle arutleb paavst Innocentius III (1160/1–1216), keda on ümber pannud Marju Lepajõe. Tõnu Viik käsitleb Lääne filosoofia probleeme tühja ruumiga ja olematusega. Daniele Monticelli tutvustab radikaalsete mõtlejate Agambeni, Badiou, Laclau, Mouffe’i, Rancière’i ja Žižeki arusaama poliitika alusetusest, selle moodustumisest tühjuse ümber, ning vastandab niisuguse poliitika-käsituse pelgale administreerimisele ja identiteedi kinnistamisele.

Tatjana Boeva võrdleb vene budistliku kirjaniku Pelevini arusaamu tühjusest Maurice Merleau-Ponty omadega, Eneken Laanes käsitleb moodsat tuumata subjekti Rousseau pihtimuste ja André Gide’i “Valerahategijate” näitel, Leo Luksi raamatut “Nihilism ja kirjandus” arvustavad Hasso Krull ja Märt Väljataga. Eik Hermann kirjutab tühjusest Alice Kase maalidel.

 Vaata sisukorda

 

 

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi