Hitleri maailm

Timothy Snyder

Ilmunud Vikerkaares 2015, nr 10-11

Hitleri maailmas oli ainsaks seaduseks džungliseadus. Inimesed peaksid suruma alla vähimagi halastuskalduvuse ning olema nii kiskjalikud, kui oskavad. Niisiis Hitler lõi lahku poliitilise mõtte traditsioonist, mis kujutab inimest loodusest eristuvana oma suutlikkuse poolest kujutleda ja luua uusi kooseluvorme. Sellest eeldusest lähtudes on poliitika üle mõtlejad püüdnud kirjeldada mitte ainult võimalikke, vaid ka kõige õiglasemaid ühiskonnavorme. Hitleri jaoks aga oli ainsaks, brutaalseks ja kõikehõlmavaks tõeks loodus, ning teistsuguste arusaamiste ajalugu kõigest illusioon. Tähtis saksa õigusteoreetik Carl Schmitt selgitas, et poliitika ei võrsu mitte ajaloost ega mõistetest, vaid meie vaenutundest. Meie rassivaenlased on looduslikult valitud ja meie ülesanne on võidelda, tappa ja surra.

„Loodus,“ kirjutas Hitler, „ei tunne poliitilisi piire. Ta asetab eluvormid sellele maakerale ja laseb nad võimumängus vabaks.“ Kuna poliitika on loodus ja loodus on võitlus, pole mingisugune poliitiline mõte võimalik. See järeldus väljendab äärmuslikul kujul üht üheksateistkümnenda sajandi klišeed, mille järgi inimtegevusi saab mõista bioloogiana. 1880. ja 1890. aastatel väitsid Charles Darwinist mõjustatud tõsised mõtlejad ja populariseerijad, et läbimurre zooloogias on lahendanud poliitilise mõtte vanad küsimused. Hitleri nooruses mõjutas säärane Darwini-tõlgendus, milles konkurents samastati ühiskondliku hüvega, kõiki peamisi poliitikavorme.

Herbert Spencerile, kapitalismi peamisele kaitsjale Suurbritannias, oli turg nagu ökosfäär, kus jäävad ellu kõige tugevamad ja paremad. Kammitsemata konkurentsi tulemuste kasulikkusega saab õigustada selle vahetult tekitatavat kurja. Kapitalismi vastased, Teise Internatsionaali sotsialistid, võtsid samuti üle bioloogilised analoogiad. Nemad hakkasid mõtestama klassivõitlust millegi „teaduslikuna“ ja inimest ühe loomana paljude hulgast ning mitte eriliselt loova olendina, kellel on eriomaselt inimlik olemus. Oma aja marksismi juhtteoreetik Karl Kautsky korrutas pedantselt, et inimesed on loomad.

Kuid ükskõik kas nad seda teadvustasid või mitte, kammitsesid neid liberaale ja sotsialiste sidemed tavade ja institutsioonidega; ühiskondlikust kogemusest võrsunud vaimuharjumused ei lasknud neil jõuda kõige radikaalsemate järeldusteni. Nad sidusid end eetiliselt hüvedega nagu majanduskasv või sotsiaalne õiglus, ning neile meeldis kujutleda, et looduslik konkurents neid hüvesid ka pakub. Hitler aga pani oma raamatule pealkirjaks „Mein Kampf“ – minu võitlus. Alates neist kahest sõnast ning läbi kahe paksu köite ja poliitilise elu kahe aastakümne ilmutas ta lõputut nartsissismi, halastamatut järjekindlust ja ülevoolavat nihilismi seal, kus teised seda ei teinud. Rasside lakkamatu võitlus polnud tema silmis üks elu elemente, vaid elu olemus.

See tõdemus ei tähendanud teoretiseerimist, vaid maailma vaatlemist sellisena, nagu see on. Võitlus on elu ise ja mitte vahend mingi muu eesmärgi tarvis. Seda ei õigusta jõukus (kapitalism) ega õiglus (sotsialism), mille see väidetavasti peaks kaasa tooma. Hitler ei arvanud sugugi, nagu veriseid vahendeid õigustaks mingi ihaldusväärne eesmärk. Eesmärki polegi, on ainult vahendite alatus [meanness]. Rass on tõeline, samal ajal kui indiviidid ja klassid on muutlikud ja ekslikud konstruktsioonid. Võitlus ei ole mingi metafoor ega analoogia, vaid käegakatsutav ja täielik tõde. Tugevad peavad valitsema nõrku, sest „maailm ei kuulu argadele rahvastele“. Ja see on kõik, mida tarvis teada ja uskuda.

*

Hitleri maailmavaade lükkas tagasi nii religioossed kui ka ilmalikud traditsioonid, kuid tugines mõlemale. Kuigi ta ei olnud originaalne mõtleja, andis ta teatava lahenduse niihästi mõtte- kui ka usukriisile. Nagu paljud enne teda, püüdis ta need kaks kokku viia. See aga, mida ta kavandas, polnud mingi ülendav süntees, mis päästaks nii hinge kui mõistuse, vaid peibutav kokkupõrge, mis hävitaks mõlemad. Hitleri rassivõitlus pidi olema teaduslikult põhjendatud, aga ta nimetas selle sihti „igapäevaseks leivaks“. Nende sõnadega manas ta esile ühe kõige tuntuma kristliku teksti, samal ajal muutes sügavalt selle tähendust. „Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev,“ ütlevad need, kes loevad meieisapalvet. Selles kirjeldatud universumil on oma metafüüsika, siinset planeeti ületav kord ja arusaamad hüvest, mis ulatuvad ühest sfäärist teise. Need, kes lausuvad meieisapalvet, paluvad Jumalalt, et ta „annaks meile andeks meie võlad, nii nagu meie anname andeks oma võlglastele. Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid kurjast“. Hitleri „võitluses looduse rikkuste pärast“ oleks patt mitte kahmata kõike, mis võimalik, ning kuritöö oleks lasta teistel ellu jääda. Halastus rikub asjade korda, sest laseb nõrkadel paljuneda. Inimesed peavad piibli käsud Hitleri sõnul tagasi lükkama. „Kui ma saan mõnele jumala käsule kuuletuda,“ kuulutas ta, „siis sellisele: „Sina pead säilitama liiki.““

Hitler ekspluateeris kristlastele tuttavaid pilte ja kujundeid: jumal, palved, pärispatt, käsud, prohvetid, valitud rahvas, messias – isegi kolmeosalist kristlikku ajastruktuuri: esmalt paradiis, siis pagendus ja viimaks lunastus. Me elame kõntsas ja peame püüdma ennast ja maailma puhastada, et paradiisi tagasi jõuda. Paradiisi mõtestamine liikide sõjana ja mitte loodu harmooniana liitis kristliku igatsuse ja bioloogia näiv-realismi. Kõikide sõda kõikide vastu ei ole midagi kohutavalt eesmärgitut, vaid ainus eesmärk, mis kõiksusel olla saab. Looduse rikkused kuuluvad inimesele, nagu loomisloos, aga ainult nendele inimestele, kes järgivad looduse seadust ja võitlevad looduse eest. Nii nagu loomisloos, on „Minu võitluses“ loodus inimesele ressurss: aga mitte kõikidele inimestele, vaid võidukatele rassidele. Eeden ei ole aed, vaid sõjakaevik.

Keha tundasaamine ei ole probleem nagu loomisloos, vaid lahendus. Võitjad peavad paarituma. Inimese järgmine kohus kohe pärast mõrva on Hitleri meelest sugu teha ja paljuneda. Pärispatt, mis viis inimese langemiseni, on Hitleri skeemis seotud mõistuse ja hingega, mitte kehaga. Hitleri meelest seisneb meie hukutav nõrkus võimes mõtelda ja mõista, et teistesse rassidesse kuulujad suudavad teha sedasama, ning seega tunnustada neid kaasinimestena. Inimest ei aetud Hitleri verisest paradiisist välja mitte lihaliku teadmise tõttu. Inimesed aeti paradiisist välja hea ja kurja tundmise tõttu.

Kui paradiis langeb ja inimene eraldub loodusest, jääb süü tegelasele, kes, nii nagu madu loomisloos, ei ole inimlik ega loomulik. Kui inimesed pole tegelikult enamat kui üks looduselemente ja loodus, nagu teadus olevat kindlaks teinud, on verine võitlus, siis peab liigi rikkujaks olema midagi loodusetagust. Hitleri jaoks oli hea ja kurja tundmise maa peale toojaks ja Eedeni hävitajaks juut. Juut on see, kes ütles inimestele, et nad on teistest loomadest kõrgemad ja neil on võime ise oma tulevikku otsustada. Juut on see, kes viis sisse vääreristuse poliitika ja looduse, inimsuse ja võitluse vahel. Hitleri missioon, nagu ta seda mõistis, oli lunastada juudi spirituaalsuse pärispatt ja taastada vere paradiis. Kuna homo sapiens jääb ellu üksnes kammitsemata rassilises tapatalgus, siis mõistuse juutlik võit aje üle tähendaks ka liigi lõppu. Hitler arvas, et rassil läheb tarvis „maailmavaadet“, mis laseks tal võidutseda, ja lõppkokkuvõttes tähendab see „usku“ omaenda arutusse missiooni.

Selles, kuidas Hitler juudi ohtu kujutab, ilmneb talle iseloomulik usuliste ja zooloogiliste ideede sulam. Kui juut võidab, kirjutas Hitler, „on tema võidukroon matusepärg inimliigile“. Hitleri kujutlus ilma inimesteta maailmast võttis ühelt poolt üle teaduse arusaama iidsest planeedist, millel inimkond on arenenud. Pärast juutide võitu, kirjutas ta, „hakkab maakera taas kulgema oma teel läbi maailmaruumi täiesti ilma inimesteta nii nagu miljoneid aastaid tagasi“. Samal ajal, nagu ta samas „Minu võitluse“ lõigus selgitab, on rasside ja hävituse iidne Maa jumala loodud. „Seetõttu usun ma end tegutsevat kooskõlas looja soovidega. Ohjeldades juuti, kaitsen ma looja tööd.“

*

Hitler mõistis inimliiki jagunevana rassideks, kuid eitas, nagu oleksid juudid üheks neist. Juudid pole ei madalam ega kõrgem rass, vaid mitterass või antirass. Rassid järgivad loodust ning võitlevad maa ja toidu eest, samal ajal kui juudid järgivad „ebalooduse“ võõrast loogikat. Nad seisavad vastu looduse põhiimperatiivile, rahuldumata konkreetse elupaiga vallutamisega, ning nad on veennud teisi samamoodi käituma. Nad tahavad valitseda kogu planeeti ja selle rahvaid ning on sel eesmärgil leiutanud üldisi ideid, mis kisuvad rasse loomulikust võitlusest eemale. Planeedil pole pakkuda midagi muud peale vere ja pinnase, kuid juudid on salakavalalt leiutanud mõisteid, mis lubavad maailma näha mitte kui ökoloogilist lõksu, vaid pigem inimese korda. Arusaamad poliitilisest vastastikkusest, tavad, millega inimesed tunnustavad teisi inimesi kui niisuguseid, pärinevad juutidelt.

Hitleri põhiline kriitika ei olnud tavalist laadi – et inimesed on head, aga neid on rikkunud ülemäära juutlik tsivilisatsioon. Pigem seisnes kriitika sõnum selles, et inimesed on loomad ja igasugune eetiline kaalutlus on iseenesest juutliku määndumise märk. Vihkamisväärne on just nimelt üleüldise ideaali püstitamise ja järgimise püüdlus kui selline. Heinrich Himmler, Hitleri kõige tähtsam asemik, ei järginud iga Hitleri mõttekäändu, aga taipas selle järeldust: eetika kui niisugune on viga; ainus moraal seisneb truuduses rassile. Himmler arvas, et osalemine massimõrvas on hea tegu, sest kindlustab rassi siseharmooniat, nagu ka ühtsust loodusega. Näiteks kimbatus, kuhu satutakse nähes tuhandete juutide laipu, tähistab ühtlasi konventsionaalse moraali ületamist. Mõrvamisega kaasnevad ajutised pained on ohver, mis väärib rassi tuleviku nimel toomist.

Igasugune mitterassistlik hoiak oli Hitleri meelest juutlik ja iga universaalne idee oli juutliku domineerimise mehhanism. Niihästi kapitalism kui ka kommunism on juutlikud. Nende näilik konflikt on lihtsalt kattevari juutlikule maailmavalitsemissoovile. Ka igasugune abstraktne idee riigist on juutlik. Hitler kirjutas: „Ei ole olemas niisugust asja nagu riik eesmärgina iseeneses.“ Ja ta selgitas: „Inimeste kõrgeim siht ei ole ükskõik millise antud riigi või valitsuse säilitamine, vaid oma liigi säilitamine.“ Loodusjõud pühivad rassivõitluse käigus olemasolevate riikide piirid minema: „Poliitiliste piiride olemasolu ei peaks juhtima meie tähelepanu kõrvale igavese õiguse piiridelt.“

Kui riigid ei ole inimese suursaavutused, vaid haprad tõkked, mille loodus ületab, siis sellest järeldub, et õigus on pigem midagi konkreetset kui üldist, see on rassilise ülimuse artefakt, mitte võrdsuse puiestee. Hans Frank, Hitleri isiklik jurist ja Teise maailmasõja ajal okupeeritud Poola kindralkuberner, väitis, et õigus rajaneb „meie saksa rahva ellujäämiselementidel“. Õigustraditsioonid, mis väidavad end põhinevat millelgi sügavamal kui rass, on „veretud abstraktsioonid“. Õigusel pole muud otstarvet kui kodifitseerida füüreri hetkeaimusi tema rassi hüvangust. Saksa õigusriigi mõiste on sisutu. Nagu selgitas Carl Schmitt, õigus teenib rassi ja riik teenib rassi ning seega on ainus oluline mõiste rass. Idee, et riiki tuleks hinnata mingite väliste mõõdupuudega, on tugevate rõhumiseks mõeldud pettus.

Kui universaalsed ideed tungivad mittejuutide teadvusse, siis nõrgestavad need Hitleri sõnul  rassikogukondi juutide huvides. Mitmesuguste poliitiliste ideede sisu ei puutu asjasse, sest kõik need on kõigest lõksud lollidele. Ei ole olemas juudi liberaale ega juudi rahvuslasi ega juudi messiaid ega juudi bolševikke: „Bolševism on kristluse sohilaps. Mõlemad on juudi leiutised.“ Hitler nägi Jeesuses juutide vaenlast, kelle õpetusi moondas Paulus, nii et nendest tekkis järjekordne juudi vääruniversalism, mille sõnumiks on halastus nõrkade vastu. Hitler väitis, et Paulusest Trotskini on selliseid õpetusi levitanud ainult juudid, kes on lihtsameelsete võrgutamiseks võtnud erinevad maske. Ideedel pole ajaloolist algupära, seost sündmuste järgnevusega ega indiviidide loomingulisusega. Need on lihtsalt juutide taktikaline looming ja selles mõttes on nad kõik ühesugused.

Õigupoolest polnud Hitlerile olemas ka inimese ajalugu kui niisugust. Ta ütles: „Maailmaajaloolised sündmused ei ole midagi enamat kui rasside enesesäilitustungi õnnestunud või ebaõnnestunud väljendused.“ See, mida minevikust kõrva taha panna, on juutide lakkamatu püüdlus looduse struktuuri väänata. See jätkub nii kaua, kuni juudid jäävad asustama maad. „Alati on juutlus see,“ ütles Hitler, „mis seda korda hävitab.“ Tugevad peavad näljutama nõrku, aga juudid suudavad korraldada asjad nii, et hoopis nõrgad näljutavad tugevaid. See pole ebaõiglus tavatähenduses, vaid olemise loogika rikkumine. Juudi ideedega väänatud maailmas võivad võitlusel olla mõeldamatud tagajärjed: mitte tugevamate ellujäämine, vaid tugevamate nälgajäämine.

Siit järeldub, et sakslased jääksid alati ohvriteks senikaua, kuni leidub juute. Kõrgeima rassina väärivad sakslased kõige enam ja neil on ka kõige enam kaotada. Juutide ebaloomulik võim „mõrvab tuleviku“.

*

Kuigi Hitler püüdis määratleda ilma ajaloota maailma, teisenesid ta ideed tema enda kogemuste mõjul. Esimene maailmasõda, mis oli ajaloo veriseim ja toimus maailmajaos, mis pidas ennast tsiviliseerituks, hävitas paljude eurooplaste veendumuse, nagu teeks võitlus alati asjad paremaks. Kuid mõned äärmusparempoolsed ja äärmusvasakpoolsed eurooplased võtsid sellest hoopis vastupidise õppetunni. Nende meelest ei olnud verevalamine piisavalt suur ja ohverdus jäi poolikuks. Vene impeeriumi bolševike kui distsiplineeritud ja voluntaristlike marksistide jaoks pakkusid sõda ja selle vallandatud revolutsioonilised energiad võimaluse alustada maailma sotsialistlikku ümberehitamist. Hitleri nagu paljude teistegi sakslaste meelest sai sõda enne otsa, kui selle tulemus oleks tõeliselt otsustatud – kõrgem rass kutsuti lahinguväljalt ära enne, kui oli oma kohuse täitnud.

Tunne, et Saksamaa peab võitma, oli mõistagi laiemalt levinud, ja mitte ainult militaristide või ekstremistide seas. Thomas Mann, suurim saksa kirjanik ja Hitleri hilisem oponent, kõneles Saksamaa „õigusest valitseda, osaleda planeedi haldamises“. Edith Stein, särav saksa filosoof, kes arendas välja empaatiateooria, arvas, „et meie lüüasaamine ei tule kõne allagi“. Pärast Hitleri võimuletulekut võeti Stein tema kloostris kinni ja mõrvati kui juut.

Hitleri jaoks näitas Esimese maailmasõja lõpplahendus planeedi hukatuslikku allakäiku. Hitleri  arusaamine sõja lõpptulemusest läks kaugemale kui tema kaassakslaste natsionalism; tema reaktsioon lüüasaamisele meenutas ainult pealiskaudselt üleüldist vimma kaotatud territooriumide pärast. Saksamaa lüüasaamine näitas Hitlerile, et kogu maailma struktuuris on midagi viltu; see tõendas, et juudid on looduse meetodid üle võtnud. Ta väitis, et kui mõni tuhat saksa juuti oleks sõja algul ära gaasitatud, oleks Saksamaa võitnud. Ta uskus, et juutidel on kombeks oma ohvrid näljasurma mõista, ja ta võttis Esimese maailmasõja ajal ja hiljem Suurbritannia poolt Saksamaale kehtestatud mereblokaadi selle meetodi rakendusena. Nii kaua kuni juudid näljutavad sakslasi, selle asemel et sakslased näljutaksid, keda tahavad, on maailm tasakaalust väljas.

1918. aasta kaotusest tegi Hitler omad järeldused iga tulevase konflikti jaoks. Sakslased suudaksid alati võita, kui juudid ei sekkuks. Aga kuna juudid domineerivad kogu planeedil ja on oma ideedega tunginud ka sakslaste teadvusse, peab võitlus Saksa võimu eest võtma kaks vormi. Lihtsast vallutussõjast üksi, olgu see kui tahes laastavalt võidukas, ei piisa kunagi. Lisaks alamate rasside näljutamisele ja nende maa hõivamisele peavad sakslased ühtlasi alistama ka juudid, kelle globaalne võim ja salakaval universalism õõnestaks mis tahes elutervet rassivõitlust. Seega kuuluvad sakslastele tugevate õigused nõrkade vastu ja nõrkade õigused tugevate vastu. Tugevatena on neil tarvis domineerida kõikide nõrgemate rasside üle, kellega nad kokku puutuvad; nõrkadena peavad nad vabastama kõik rassid juutide domineerimisest. Seega ühendas Hitler oma sajandi maailmapoliitika kaks suurt ajendit: kolonialismi ja antikolonialismi.

Hitler mõistis nii võitlust maa pärast kui ka võitlust juutide vastu drastiliselt hävituslikes terminites, aga ta mõistis neid erinevalt. Võitlus alamate rassidega territooriumi pärast seisneb maakera pindala kontrollimises. Võitlus juutide vastu on ökoloogiline, sest see ei puuduta mõnd spetsiifilist rassivaenlast või territooriumi, vaid elutingimusi maa peal. Juudid on „katk, vaimne katk, hullem kui must surm“. Kuna nad võitlevad ideede abil, siis ulatub nende võim kõikjale ning igaüks võib olla nende teadlik või ebateadlik agent. Ainus viis säärase katku kõrvaldamiseks on juurida see välja selle koldes. „Kuigi loodus on kavandanud rahvaste allakäigu ja languse materiaalseks põhjuseks juudi, on ta andnud rahvastele ka eluterve reageerimise võimaluse,“ kirjutas Hitler. Juutide likvideerimine peab olema täielik: kui Euroopasse jääks kas või üksainus juudi perekond, võiks see nakatada terve maailmajao.

Inimese langust on võimalik heastada, planeedi saab terveks ravida. „Rahvas, mis vabaneb oma juutidest,“ ütles Hitler, „pöördub spontaanselt tagasi loomuliku korra juurde.“

*

Hitleri vaated inimelule ja loomulikule korrale olid totaalsed ja tsirkulaarsed. Kõikidele poliitilistele küsimustele tuleb vastata, just nagu need oleksid küsimused looduse kohta; kõik vastused küsimustele looduse kohta tuleb viia tagasi poliitikale. Selle ringi joonistas Hitler ise. Kui poliitika ja loodus pole kogemuse ja perspektiivi lähtekohad, vaid tühjad stereotüübid, mis eksisteerivad üksnes vastastikuses suhtes, kuulub kogu võim neile, kes sääraseid stereotüüpe ringluses hoiavad. Mõistus asendub tagasiviidetega poliitikale või loodusele, argumentatsioon managa. „Võitlus“, nagu raamatu pealkiri reedab, on „minu“ – Hitleri võitlus. Totalistlik idee elust kui võitlusest paigutab iga sündmuse tõlgendamise võimu selle autori teadvusse.

Looduse ja poliitika võrdsustamine kaotab ära mitte üksnes poliitilise, vaid ka teadusliku mõtte. Hitleri jaoks on teadus rassivõitluse seaduse lõpuleviidud ilmutus, verevalamise lõplik rõõmusõnum, mitte aga hüpoteeside ja eksperimentide protsess. See pakub zooloogilise konflikti kohta käivat sõnavara, mitte aga mõistete ja meetodite allikat, mis tooksid kaasa laiema arusaamise. Teadusel on küll vastus, aga puuduvad küsimused. Inimese ülesanne on alistuda niisugusele usutunnistusele, mitte aga suruda loodusele tahtlikult peale mingit petlikku juutlikku mõtteviisi. Kuna Hitleri maailmavaade nõudis üht tsirkulaarset tõde, mis hõlmaks kõike, oli see haavatav ka kõige lihtsamate pluralismi-ideedega: näiteks et inimesed võivad muuta oma keskkonda viisil, mis võib omakorda muuta ühiskonda. Kui teadus suudaks muuta ökosüsteemi nii, et inimkäitumine teiseneks, osutuksid kõik Hitleri väited alusetuks. Hitleri loogiline ring, milles ühiskond on loodus, sest loodus on ühiskond; milles inimesed on elajad, sest elajad on inimesed, katkeks.

Hitler möönis teadlaste ja spetsialistide rolli rassikogukonnas – relvade tootmisel, side parandamisel, hügieeni edendamisel. Tugevamatel rassidel peavad olema paremad püssid, paremad raadiod ja parem tervis, et nõrgemaid paremini valitseda. Selles nägi ta looduse võitluskäsu täitmist ja mitte tõendust üldise teadusliku arusaamise edenemisest. „Kõik, mida me praegu siin maa peal imetleme,“ kirjutas Hitler, „teadus ja kunst, tehnika ja leiutised, ei ole midagi muud kui üksikute rahvaste ja arvatavasti algselt üheainsa rassi loomingu saadus.“ Ükski rass, olgu kui tahes eesrindlik, ei suuda mitte ühegi leiutisega muuta looduse põhistruktuuri. Loodusel on ainult kaks varianti: paradiis, kus kõrgemad rassid tapavad madalamaid, ja langenud maailm, kus üleloomulikud juudid keelavad kõrgematele rassidele küllust, mis neile kuulub, ja võimaluse korral näljutavad neid.

Hitler mõistis, et põllumajandusteadus kujutab endast spetsiifilist ohtu tema süsteemi loogikale. Kui inimesed suudaksid loodusesse sekkuda nii, et toota rohkem toitu, hõlmamata rohkem maad, variseks kogu tema süsteem kokku. Seetõttu ta
eitas omaenda silma all sündinud ja hiljem „roheliseks revolutsiooniks“ nimetatud teaduslikku läbimurret: viljasortide ristamist, keemiliste väetiste ja pestitsiidide kasutamist, niisutussüsteemide laiendamist. Ta rõhutas, et ka „parimal juhul“ jõuab nälg põllukultuuride täiustamisest ette. Kõikidel teaduslikel täiustustel on „piir“. Kõik „maahalduse teaduslikud meetodid“ on õigupoolest juba ära proovitud ja nurjunud. Pole mingit kujuteldavat paranemist, ei praegu ega tulevikus, mis võimaldaks toita sakslasi „nende enda põllumaast ja territooriumist“. Toidulaua suudaks kindlustada ainult viljaka territooriumi vallutamine, mitte aga Saksa territooriumi viljakandvamaks muutev teadus. Juudid soosivad meelega vastupidist arvamust, et summutada sakslaste vallutusisu ja valmistada neid ette hävinguks. „Alati on see juut,“ kirjutas Hitler sellega seoses, „kes püüab niisuguseid surmavaid mõtteviise juurutada, ning sageli ka edukalt.“

Hitler pidi kaitsma oma süsteemi inimese tehniliste avastuste võimaluse eest, mis kujutas selle jaoks sama suurt probleemi nagu inimeste solidaarsus. Teadus ei suutvat liiki päästa, sest lõppude lõpuks on kõik ideed rassilised, ei midagi enamat kui võitluse esteetilised tuletised. Vastupidine arusaam, nagu saaksid ideed tegelikult loodust peegeldada või muuta, on „juudi vale“ ja „juutlik pettus“. Hitler väitis, et „inimene ei ole mitte kunagi mitte milleski loodust vallutanud“. Universaalne teadus nagu universaalne poliitikagi ei ole inimkonnale mitte lubadus, vaid juutlik ähvardus.

Maailma probleem, nagu Hitler seda nägi, seisnes selles, et juudid on teaduse ja poliitika valelikult lahutanud ning pakkunud progressi ja inimsuse petlikke lubadusi. Tema lahenduseks oli näidata juutidele jõhkrat reaalsust, seda, et loodus ja ühiskond on üks ja seesama. Juudid tuleb muudest rahvastest lahutada ja asustada sunniviisiliselt mõnele kõledale ja vaenulikule territooriumile. Juudid on võimsad seetõttu, et nende „ebaloomus“ tõmbab teisi ligi. Nad on nõrgad seetõttu, et ei suuda jõhkrale reaalsusele vastu seista. Ümberasustatuna kusagile eksootilisse paika ei saaks nad oma eluvõõraste mõistete abil teistega manipuleerida ja alistuksid džungli seadusele. Hitleri esimene kinnismõte oli saata juudid mõnda äärmusliku loodusega paika, „anarhilisse riiki kusagil saarel“. Hiljem pöördus ta mõte Siberi kõnnumaade poole. Ta ütles, et on ükskõik, kuhu juudid saadetakse

1941. aasta augustis, kuu aega peale selle märkuse tegemist hakkasid ta sõdurid juute kümnete tuhandete kaupa maha laskma tapatalgutes Euroopa keskel, ümbruses, mille nad olid ise anarhiliseks muutnud, Ukraina musta mulda kaevatud aukude kohal.

Inglise keelest tõlkinud M. V.

Timothy Snyder. Hitler’s World. New York Review of Books, 24. 09. 2015. Katkend raamatust: Black Earth: The Holocaust as History and Warning, Penguin Random House. Copyright © 2015 by Timothy Snyder.

 

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi