Mõtleme veel
Mai, 2011Märt Väljataga
Mõtleme veel
Toimetus palus tosinkonnal kriitikul avaldada arvamust selle kohta, mida on uut 21. sajandi (eesti) kultuuris (st kunstides). Kitsamaks tagamõtteks oli uurida, kuivõrd on leidnud kõla- või haakumispinda mullu Vikerkaares avaldatud esseed postmodernismi ammendumisest. Lisan tosin mõtet, et arutelu võiks jätkuda.
1. Eesti postmodernismi ajalugu on veel käsitlemata, sest kuulub nüüdisaja ja lähiajaloo vahelisse halli tsooni. Tuleks eristada vähemalt kolme asja: sõna, mõistet ja nähtust, ning uurida kõiki kolme. Postmodernism sisaldus mõistena, ehkki mitte sõnana, juba Jaan Kaplinski essees “Aeg ja ilm, mood ja luule” (1972), sõna kasutas Maire Jaanus Mati Undiga seoses 1977. aastal. Nähtusena oleks postmodernism tabatav nii 1970ndate kui 80ndate kultuuris. Selle tuvastamisest ei tohiks siiski saada üks rahvusliku eneseuhkuse rahuldamise viise – näete, meie olime postmodernistid juba siis ja siis! Asja mõte peaks olema kultuuriloo parem mõistmine ja selle tarbeks võivad muud mõisted sobivamaks osutuda.
2. Postmodernismi kohta käib sama, mida on öeldud araabia keele kohta, kus iga sõna tähendavat iseennast, oma vastandit ja kaamelit. Ka postmodernismile on iseloomulikuks peetud vaikust ja mitmehäälsust, ammendumist ja vohamist, nii modernismi jätkamist kui ka selle tagasipööramist. Aga nagu õpetas Aquino Thomas: kus kohtad vasturääkivust, too sisse eristus! Niisiis peaks ka postmodernismi käsitleja otsustama, kas see sõna tähendab tal iseennast, oma vastandit või hoopis kaamelit – kas antimodernismi (või “tsitramodernismi”, kui kasutada Perry Andersoni sõna), ultramodernismi või on tegu kronoloogilise mõistega, mis katab lihtsalt kõike viimasel ajal loodut.
3. Olgu postmodernismiga, kuidas on, nüüdiskultuuri käsitlemiseks on sisu ja vormi laiad ja udused kategooriad endiselt kasulikud. Kui uuel sisul puudub adekvaatne vorm, siis ta valgub laiali; kui uuel vormil puudub adekvaatne sisu, jääb ta tühjaks trikiks. Kaootilist elutunnet korrastava vormi leidmiseks pöördusid kõrgmodernistid Yeats, Joyce, Eliot müütide poole. Tehnoloogia pakub uusi vorme, mis alles nõutavad endale sisu, et saada kunstiks. Kino muutus kunstiks alles siis, kui hakkas rongide ja hobuste näitamise kõrval jutustama lugusid. Kas tehnoloogia võimaldaks uue kunsti, interaktiivsete narratiivide sündi? Espen Aarseth on skeptiline ja Tim Parks tsiteerib Felix Jungi luuletust: “Ei ole luules demokraatiat. Sa oled vaid mu käed, sa teenid, ootad. … Kõik luule loomu poolest on türannia”. See, mida Felix Jung ütleb luule kohta, võib kehtida kunstiloomingu kohta üldiselt. Nii nagu demokraatia puhul luuakse rahvale nelja aasta tagant mulje, et tema sõna maksab, loob kunst mulje, et vastuvõtja on kaasautor. Aga ta on seda vaid väga kitsastes, autori antud piirides.
4. Sisu ja vormi ebasünkroonsusel on ka geograafiline mõõde. Vormid liiguvad hõlpsamini üle kultuuripiiride, kus peavad otsima endale sisu. Mida hakata romaanivormiga peale kultuuris, kus keelatud armastus on veel tabu? Mõnel pool on enne salongid, mis sünnitavad salongikirjanduse, teisale jõuab esmalt salongikirjandus, mis sünnitab salonge. Nõnda ka Eestis: suurlinlikku elutunnet kandev kunst jõudis pärale varem kui suurlinnad ise, tarbimiskriitilised kunstivormid saabusid enne kui massitarbimine (sellestki kirjutab Kaplinski seoses pop-kunstiga eelpool nimetatud essees). Selles pole midagi perversset ega kahetsusväärset, pigem võibki just nii sündida midagi uut ja huvitavat. Arvamus, nagu eeldaks postmodernistlik kunst postmodernistlikku ühiskonda, mõeldagu selle all mida tahes, eeldab ebausutavalt tugevat ühiskondlikku determinismi.
5. Sisu ja vormi omavahelise klapi küsimus kummitas ka postmodernistlikku romaani. Kui romaan tahab olla vanamoodsalt tõepärane tegelikkusepeegeldus, siis peab ta olema killustunud ja laialivalguv, sest postmodernistlik tegelikkus on killustunud ja laialivalguv. Või tuleks hoopis loobuda mimeetilise realismi taotlusest ning kujutada killustunud tegelikkust näiteks vanamoodsalt terviklikuna? Umbes säärane probleem vaevas kõige enam üht viimast radikaalset postmodernisti David Foster Wallace’it, kes 2008. aastal sooritas enesetapu.
6. Kas kunst, mis uuenduslikkust ei taotle ega taha olla teistmoodi kui eelkäijate tehtu, on midagi väärt? Varasemast erinemise taotlus näib mingil minimaalsel kujul üpris universaalsena – see on vajalik tähelepanu pälvimiseks ja tuleneb rahulolematusest valitseva moega. 19. sajandi kriitik Ferdinand Brunetière kirjutas: “Alati on leidunud kirjanikke, kes on tahtnud teha sama asja mis nende eelkäijad. … Kuid kirjanduse ja kunsti ajaloos on just nemad need, kes arvesse ei lähe.” Nad ei lähe arvesse, sest kirjanduslood on muutuste lood ja teosed, milles muutused on vaevumärgatavad, langevad sealt välja. Samas, kui kõik tahavad muuta ja muutuda, on võib-olla kõige uuenduslikum see, kes seda ei taha (vrd Juri Tõnjanov: “kui kõik luuletajad kirjutavad “hästi”, siis saab “geniaalseks” “halb” luuletaja”).
7. Uudsus või uuenduslikkus on muidugi suhteline: Koguja targale pilgule ei ole midagi uut päikese all, lapse pilk avastab iga päev midagi uut. Uudsus iseenesest ei maksa veel midagi, maksab tähtis uudsus. Triviaalses mõttes on iga kunstiteos, mis pole plagiaat, uudne, ja samas võib uudsus seisneda ka ammutuntud vanade elementide enneolematus kombinatsioonis või uude konteksti paigutamises.
Uudsuse tähtsuse määrab lõppkokkuvõttes ära see, mida Pascale Casanova on nimetanud esteetiliseks Greenwi-chi meridiaaniks: “Iga uustulnuk peab kohe algul tunnustama taustsüsteemi või normi, millega teda mõõdetakse; kõik positsioonid on iseloomustatavad suhte kaudu keskusega, mis määrab ära kirjanduse oleviku. … Tekstid, millele on omistatud moodsus, loovad kirjandusloo kronoloogia…” Ent moodsuski elab vastuvõtja silmades. Vastuvõtja mäluulatuse lühenedes piisab lõppude lõpuks kultuuri arenguks ainult kahest faasist, mis üksteist regulaarselt üha kiiremini välja vahetavad: nt iroonia ja siirus, keerulisus ja lihtsus jne. Tuleb ainult silmas pidada õiget aega, millal mõnele püsielemendile ette kleepida liide “uus”.
8. Uuenduslikkus pole ainult ajaline, vaid ka geograafiline mõiste. See, mis on Tallinnas-Tartus juba vana, on Raplas-Põlvas-Viljandis alles uus. Viimase paarikümne aasta kultuuri tasuks vaadata ka sellest vaatevinklist, uuenduste geograafilise levimise lainetena. Ka modernsus, moodne rahvuslus, moodne kultuur, moodne romaan, pääsesid algselt veerema kahest geograafilisest keskusest, Inglismaalt ja Prantsusmaalt. Kõik teised on püüdnud järele jõuda ja mööda minna. Nativism on alati laen või reaktsioon. Russofiilid matkisid saksa romantikuid, taarausulised saksa uuspaganaid. Veljo Tormis on vene-prantsuse stiilis rahvuslik minimalist, Uku Masing oli saksa rassismi pahupidi pööraja ja läänevastase kontrakultuuri esindaja jne.
9. Modernism tähendas muuhulgas julgust olla vastik, ebameeldiv, perversne, rõhutamist “mina ei ole pai”, “ma ei aja õiget asja”. Selleks oli tarvis tugevat seljatagust kas ühiskondliku utoopia, kunstireligiooni, boheemlasmüüdi või spontaansete austajate näol. Nõukogude ajal võisid modernistid väikekodanlase ärritamiseks leida endale tuge ka ametlikust ideoloogiast: näiteks kritiseerides individuaalelamute ja soome saunade kultuuri. Aga kui ühiskondlik utoopia, kunstireligioon ja boheemlasmüüt on ammendunud ning spontaansete fännide turg sind ülal pidada ei jaksa, tuleb krobeda koore alt välja kraamida õrn ja õige hingsüda. Meie eesti punk on kõige õilsam ja nunnum maailmas!
10. Kui mitte varem, siis 1990ndatel muutus ülemaailmselt tuntavaks kunstireligiooni ja -utoopia lõpp. Romantiline esteetika, mille järgi kunstil on täiesti omaette olemisviis ja ilmutuslik vägi, mis annab ligipääsu millelegi absoluutsele, tegelikumale tegelikkusele, on kaotanud usutavuse. Kunst kui asendusreligioon oli kunagi tähtis ka noorte rahvusriikide olemasoluõigustusena (vaimult suureks saamine jms). Nüüd vajab see ise õigustust: miks üldse õpetada koolis kaasaegset kunsti ja kirjandust, kui selle arvelt peab kokku tõmbama muid tunde?
Modernismi ajal kujutati ette, et inimese töönädal järjest lüheneb ja lüheneb. Mida vaba ajaga siis peale hakata, et tööline ainult viina ei jooks ja koduvägivallaga ei tegeleks? Sisustada see kultuuriga. “Saksa ideoloogias” kujutas Marx elu kommunistlikus ühiskonnas lõputu taidlusena, kultuuritegevusena. See unistus on mõnevõrra teisel kujul realiseerunud. Töönädala lühenemine on küll topanud, kuid kultuuritooted sisustavad ka meie tööaega. Ning vabal ajal ei tegelda niivõrd kultuuri tarbimisega kui selle juurdeloomisega.
11. Modernism kui romantismi poeg tähendas kunsti autonoomiataotlust. Kunsti ja elu vastasseisu tohtis ületada ainult kunsti poolt ettekirjutatud tingimustel, elu lähenemisega kunstile. Autonoomia tähendab ka sõltumatust poliitikast ehk riigist ja majandusest ehk turust (ka religioonist ja kõlblusest). Eesti kunst on iseseisvusajast peale sõltunud väga vähe turust ja väga palju riigist. Tema autonoomiamäär on väike, eesti kunst ja selle publik vajavad riiklikku vahendamist. Kunst, mis vahendamist ei vaja, peab olema hästi lihtne, folk, mõmin, lamin. Sellest ka nüüdne lihtsameelsuse-kultus, mida eesliide “uus-” sugugi vähem lihtsameelseks ei tee. Eesti tähtsaim kultuurisaavutus 21. sajandil – joonisfilm “Lotte reis lõunamaale”.
12. Eesti kultuur on nüüd ametlikult saanud monokultuuriks tänu vene koolide estoniseerimisele. Pärast aastatepikkust keerutamist, kultuurautoomia seadusega vehkimist ja selle mahasalgamist on lõpuks ometi selge: ametlik sanktsioneering on meil ainult ühel (kõrg)kultuuril. Meie venelased kuuluvad assimileerimisele, nende praegune haridus, kultuur ja eneseteadvus on ajapikku mööduv ajutine nähtus. Dream on!
